Alari Purju: Tööjõu liikumise head ja vead
Elatustaseme erinevus paneb inimesed liikuma. Muud selleks vajalikud eeldused on piiride avatus, mõistliku hinnaga transpordiühendus, võõrkeelte oskus. Kui palgavahe on mitmekordne ja teised eeldused on täidetud, siis inimesed liiguvad.
Isegi Islandil, mis asub maa ja mere taga, moodustas Poolast ja mujalt odavatest maadest pärit võõrtööjõud enne rahanduskriisi 7% elanikkonnast, see on võrreldav (varasema) leebe migratsiooni poliitika poolest tuntud Rootsiga.
Tööjõunõudluse üks mikroökonoomiline eeldus on, et tööhõive suureneb seni, kuni palgatud tööjõu tööviljakus ehk loodud väärtus on suurem kui tema palgakulu koos maksudega. Vahe on ettevõtja kasum.
Tööviljakus määrab palga
Kui kusagil riigis makstakse kõrgemat palka, siis on selle eelduseks suurem tööviljakus. Suurem osa selle tööviljakuse erinevuse lähtekohtadest ei ole tsehhis, seal kus tehakse lihtsat tööd, vaid n-ö teisel korrusel. Sealne tegevus määrab, mida toodetakse, kellele seda müüakse ja millist raha selle eest saadakse.
Kui keskmine tulu on ühes riigis, näiteks Eestis kaks või kolm korda väiksem kui mõnes teises riigis, näiteks Soomes, siis toodab see majandus, näiteks Eesti, sama tööjõukuluga kaks korda odavamaid asju.
Samad inimesed suurema tööviljakusega majanduses teenivad suuremat tasu, kuigi enamasti teevad sama või lähedast tööd. Asjade üldise korraldatuse tõhusus tekitab suurema osa sellest vahest.
Riigis, kuhu need inimesed tööle asuvad, surub see uus tööjõud palgataseme alla ning seetõttu on ta ettevõtjatele teretulnud. Selles riigis, kust inimesed lahkuvad, peaks vähenenud tööjõu pakkumine sama töö kallimaks tegema.
Nii on ka Eestis üldiselt juhtunud. Suur palgatõus oli ehituses ja transpordis, mis arenesid kiiresti nii siin kui mujal. Neid sektoreid puudutav majanduslangus toob inimesed koju tagasi, suurendab tööjõu pakkumist ja piirab palgatõusu.
Mis on Skandiaavias parem kui meil?
Tööjõu liikumine lähendab elatustaset, kas otseselt või kaudselt. Otseselt palkade lähendamise teel ja kodumaale jõudvate tulusiiretena, kaudselt oskuste ja ettevõtluskultuuri ülekandumise kaudu. Et ei juhtuks nii nagu ühel mu sõbral, kes sai kolmapäeva hommikul Berliini lennujaamas telefonikõne Tallinnas tema ukse taga seisvalt torumehelt, kes arvas, et varem kokku lepitud esmaspäeva asemel on ka kolmapäev hea päev läbiastumiseks.
Majanduslikest võimalustest juhitud inimeste otsused võib vabalt võrdsustada loodusnähtustega. Pigem on probleem see, kui inimeste valikuid üritatakse märgistada. Sageli tehakse seda väärkujutluste põhjal.
Üheks selliseks Eestis üha enam maad võtvaks arvamuseks on: vaadake, kui hea on Skandinaavia ühiskonnakorraldus, teeb kõik inimeste heaks, kui Eestis ka selline oleks, ei siis liiguks siit keegi.
Mulle ka tegelikult Skandinaavia meeldib, aga lisaks raskete maksudega rahastatud avalikele teenustele on selle üheks oluliseks tunnusjooneks avatus. Nii teaduses kui ka näiteks majanduses on arvestatav osa inimesi koolitatud teistes riikides.
Mõni aeg tagasi oli Kauppalehtis lugu, mis mainis, et ainuüksi Harvard Business Schooli vilistlasi on Soomes 600 inimest, rääkimata teistest ärikoolidest ja muudest ülikoolidest. Vahemärkusena olgu öeldud, et Eestis on mõnesajani ulatuv vilistlaskond Sorose rahastamisel tekkinud Kesk-Euroopa ülikoolil, mis nüüdseks on põhiliselt Budapesti koondunud ning mis vähemalt majanduse alal annab välja USA-s akrediteeritud programmi diplomeid.
Spetsialiseerumine — millele?
Nii et suur osa sellest teise korruse efektiivsusest, mis on Soome majanduse rahvusvahelise tugevuse aluseks, on seotud sellega, et vähemalt 1950. aastate teisest poolest on rahvusvaheline koolitus olnud majanduseliidi loomisel väga olulises rollis.
Selle loo teine pool on, et ka nendest lõpetajatest jäävad ligikaudu pooled vähemalt esialgu välismaale tööle ning nendest omakorda pooled ei naase kunagi. Nad moodustavad aga selle diasporaa, kes selle riigi toimimisele vähem või rohkem kaasa aitab, meenutades mõne teise rahva diaspoorad, kes väikese liialdusega öeldes on globaalse majanduse loonud.
Väliskaubandusteooria ütleb, et heaolu loomise jaoks on hea spetsialiseeruda tugevatele külgedele, koondada ressursid sinna ning muid asju sisse osta. Tööjõuga seoses see lähenemine puhtal kujul ei kehti, aga mingites piirides siiski.
Kui Eestis on hea arstide koolitussüsteem ning vastavaid diplomeid ja oskusi tunnustatakse nii Skandinaavias kui ka kaugemal, siis tuleks sellesse valdkonda investeerida. Riik aitab infrastruktuuriga ja kehtib õppemaks, mis katab muud kulud. Siis pole ka kellelgi ette heita, et maksumaksja raha eest valmistatakse rikastele riikidele spetsialiste.
Samuti on ka ärimeestega. Kui nad on läbilöögivõimelised ning suudavad oma tegevuse viia teistesse riikidesse ning maksavad Eestis makse, siis au ja kuulsus. Paradoks on aga selles, et esimest tüüpi spetsialistid on valmis pigem riigi raha kulutama ja teistest vähemalt mõned ütlevad, et sellisele riigile nad makse ei maksa, enne saagu riik maksuvabaks piirkonnaks.
