Ei taha mardi- ja kadrisante!

Umbes 15 aastat tagasi käisin koos venna ja sõpradega marti-katri jooksmas. Ootasime seda päeva väga: mudilastena oli ju nii tore ennast ümber riietada, naljakad näod pähe teha, inimestele ilusti laulda ja tantsida ning selle eest pärast kommi, küpsist, moosi, õunu, šokolaadi, häid soove jne saada. Sai inimestele mõistatusi ette lugeda, sai nalja teha. Mardi- ja kadripäeval oli mõte.

Kuu alguses käisid mul oma kodus elu esimesed mardisandid. Koputasid ilusasti ukse taga. Avasin ukse. Värvitud nägudega mudilased seisid ja vaatasid mulle suurte silmadega otsa. Mina vaatasin neid samuti suurte silmadega.

Tekkis kergelt piinlik moment, sest ma ei saanud aru, mida nemad minult ootavad, ja nemad vist päris täpselt ei saanud ka aru, mida mina neilt ootasin. Ega siis midagi, kaua ma neid ikka vaatan. Andsin kommipaki kätte, ja läinud nad olidki.

Mõne hetke pärast olid mul uued mardid ukse taga. Seekord tunduvalt vanemad. Avasin ukse. Varajases teismeeas tütarlapsed seekord. Jällegi, ei mingit laulu ega tantsu.

Seekord küsisin, et mida mardid teha oskavad. Vaadati üksteisele otsa ja kihistati piinlikult naerda. Mõeldi natuke ja mingi poolik lauluke sealt lõppude lõpuks siiski tuli. Hea küll. Rohkem mul õnneks mardisante ei käinud.

Kadripäev ei olnud mul isegi meeles, kuni duši all olles kuulsin poiste jämedat lauluhäält ja meeletut kolistamist ukse kallal, nagu üritaks keegi sisse murda. No alasti ju ukse peale ei jookse. Mõne minuti jooksul kuulsin ukse tagant roppe sõnu. Siis käis üks kõva pauk ning jooksujalu olid külalised paneelmaja koridorist kadunud.

Hiljem vaatasin igaks juhuks koridori, et kas kõik on ikka korras. Siis nägin kadripäevaüllatust — suurt musta jalajälge uksel. Aitäh teile, poisid!

Mardi- ja kadripäev oli kunagi ilus traditsioon, aga tänapäeva noortel ei ole enam aimugi mardi-kadrikommetest ja mitte vähimatki arusaamist viisakusreeglitest. Nii et aitab sellest palaganist, ärge enam minu ukse taha tulge!