Samba rajamine on jõudnud sinnamaale, et mõne aja pärast saab ilmselt enamik samba arvustajaid ja toetajaid oma soovidele, oletustele ja võimalikele hirmudele vastuse. Tööde katkestamine on mõeldamatu juba kas või praktilisest vaatenurgast lähtudes ning seetõttu jääb arusaamatuks, mis on Kivimaa loo mõte.

Naeratav noor daam loendab eitusi: vabadus, priiuseaade, ilu, ristirahvas, terve mõistus. Ka pealkiri “Võidu surnuaed” kannab negatiivset märki. Vabadussõja sammas ei ole mälestusmärk tühisusele nagu Kolga-Jaanis püstitatud taies!

Vabadussõja samba teemal sõnavõtmine osutub paratamatult ajaloopoliitika osaks. Meie idanaaber pöörab ajaloopoliitikale tõsist tähelepanu. Venemaale on tähtis nii Nevski katedraal Toompeal — sest see ju kõnetab ja meenutab midagi — kui ka mis tahes muu objekt, mida saab kasutada propagandasõjas.

Ajalugu on seotud identideediga. Kui me ei oska või ei taha austada oma ajalugu, siis õõnestame oma eksistentsi. Vabadussõda on kahtlematult meie rahva suurim kogukondlik-kollektiivne saavutus. Tänu sellele on meil oma riik ja sellest tulenevad hüved nii eestlastele kui ka muulastele.

Kui see sõda oleks kaotatud, siis peaksime ilmselt oma arvamust täna avaldama kirillitsas. Ja minagi kirjutaksin oma mõtete asemel midagi, mis oleks sotsialistlik-internatsionaalne. Peaksin avaldama toetust “kodusõjas saavutatud punase võidu” mälestusele, rist kui sümbol oleks häbipostis.

Inimestele, keda ärritab samba risti kuju, meenutagem, et 20. sajandi algul määratles endid ristirahvana üle 90% elanikkonnast: luterlased, õigeusklikud, metodistid ja arvukad vabakoguduste liikmed.

Kes siis võitis Vabadussõja? Vabadussõja võitis eesti rahvas. Mina arvan ennast Vabadussõja võitjate järeltulijate sekka ja seetõttu on minule mõistetamatu halvustav lähenemine sellele teemale. Las ta saab valmis, eks siis hakkame jälle tema kohta midagi arvama.