Rasked küsimused ei lase rahulikult magada

Kallid eestlased, magage rahulikult! — Selline on sõnum, mida NATO kõrged ametnikud ja ka meie oma riigijuhid on viimasel ajal eestlastele korduvalt edastanud. Vene karu Eestit ei ründa, sest NATO kaitseb meid.

See on tore sõnum ja peaks igati rahustama. Ainult et mitte keegi ei ole konkreetsemalt seletanud, kuidas see kaitsmine ikka välja näeb, ja kas väitel, et Venemaa Eestit ei ründa, on ikka põhi all. Mil moel on see garanteeritud? Praegu jääb kahtluseuss ikkagi hinge närima.

Kujutage ette, kui kirurg ütleb teile, et ärge kartke: ravitehnika on tänapäeval nii arenenud, et operatsioonid ebaõnnestuvad ainult 0,5 protsendi ulatuses. Patsiendi jaoks pole see ju mingi lohutus, kui nimelt tema peaks sattuma nende hulka, kelle jaoks operatsioon lõpeb letaalselt.

Sama lugu on eestlastega. Niikaua, kuni ei ole täielikku garantiid, vaid ainult tõenäosusel põhinev väide, ei saa mitte keegi Eesti riigi ja rahva tuleviku suhtes kindel olla. Liiga kurvad on meie ajaloolised kogemused Venemaaga.

Suurriikide ja NATO seisukohalt võttes on asi muidugi lihtne. Kui juhtubki, et Eesti ootamatu agressiooni korral võitlusvõimeliste vägede puudumise tõttu kiiresti okupeeritakse, mis siis ikka. Esialgu võib ju tükikese maad ajutiselt vaenlasele loovutada. Küllap võetakse see tagasi, kui on vägesid ja jõudu kogutud.

Et aga see tükike maad on eesti rahva jaoks elu ja surma küsimus, ei tarvitse suurte sõjaplaanide koostajatel pähegi tulla. Suurriikide territooriumite ja rahvaarvuga võrreldes on see kõik köömes. Mõelda vaid — mingi 45 000 km2 ja veidi üle miljoni inimese — tühiasi.

Jõu kogumine vastulöögiks võib paraku küllaltki kaua aega võtta — mõnest kuust mõne aastani –, eriti kui vaenlaseks osutub suurriik, kelle kallale ei ole soovitav niisama lihtsalt minna. Ja Eestit põhiliselt ähvardav Venemaa ongi just selline. Kuni NATO vägesid kogub, on vastasel aega okupeeritud territooriumil teha, mis iganes pähe tuleb.

Globaalses mastaabis ei ole see muidugi tähtis — oluline on ju lõppvõit, territoorium saadakse tagasi. Suurte rahvaste puhul ei ole ka selle maatüki uuesti rahvastamine eriline probleem. Inimesi jätkub, kuid — kas nendeks inimesteks on ikka eestlased?

Kuid ei ole välistatud ka teine, tunduvalt halvem võimalus. Suurriikide puhul võib lugu lõppeda ka nii, et näidatakse oma suhtumist ainult puhtformaalselt ja kuulutatakse, et anneksiooni ei tunnustata, sisuliselt aga nõustutakse sellega. Ajalugu on näidanud, et sellistel kahtlustel ja NATO liitlaste umbusaldamisel on põhjust.

Sõja üle elanud mehed mäletavad, kuidas Teise maailmasõja ajal usaldati Eestis lääneliitlasi ja nende poolt 1941. aastal pidulikult välja kuulutatud Atlandi hartat, mis pidi kõikidele sõjas iseseisvuse kaotanud riikidele pärast sõja lõppu iseseisvuse taastamise tagama. Paraku oli see katteta lubadus. Atlandi hartale lihtsalt sülitati.

Ainult sõnad, et magage rahulikult, ei saa vähegi mõtlemisvõimelisi eestlasi rahuldada. Mitmedki asjatundjad on rääkinud, NATO-l ei olegi Balti riikide kaitsmiseks korralikult väljatöötatud plaani. On karta, et jutt Balti riikide kaitsmisest jääbki ainult tühjaks jutuks.

Tahaks kangesti teada, kuidas see Eesti kaitsmine riigi- ja kaitseväe juhtide ettekujutuses välja näeb. Ei, muidugi pole vaja avaldada täpseid, salajasi sõjaplaane, aga millal võiksid NATO väed pärast sõjategevuse algust reaalselt saabuda — kas kahe nädala, kahe kuu või kahe aasta pärast? Või tuntakse meile ainult kaasa nagu pärast Teist maailmasõda?

Ja milline peab olema meie osalus riigi kaitsmisel? Kui suure väekontinendiga me vajaduse korral arvestada võime? Kas praegune kaitseväeteenistus on üldse võimeline sellist kontingent mõistliku ajaga ette valmistama?

Nende küsimuste vastused ei ole meile teada isegi mitte suurusjärkude tasemel. Paratamatult jääb mulje, et rahustavate sõnade taga on lihtsalt tühjus. Tahaks väga loota, et see siiski nii ei ole ning Eesti Vabariigi ja kaitseväe juhtkond ilmutavad peagi oma ettekujutuse Eesti kaitsmisest juba lähitulevikus ka eesti rahvale.