Idee pole iseenesest ju uus, see teema on üles kerkinud varemgi nii meil kui mujal. Aga igal pool tekitab see rohkesti küsimusi. Arsti mure eestlaste iibe pärast on ju igati teretulnud, kuid küsida tuleks, kas lapsi saama ajendada rahalise sunni abil on õigustatud ja eetiline.

Kui lisaks kõigile muudele maksudele tuleb rahakotti kergendada ka veel selle eest, et sul last ei ole, siis kuidas vältida olukorda, et keegi muretseb lapse lihtsalt selle pärast, et vähendada oma maksukoormust? Või siis, vastupidi, selleks, et saada laste- ja sotsiaaltoetusi? Mäletatavasti pooldas nii Rahvaliit, kuhu muide ka Mardna kuulub, kui ka Keskerakond kõigile ühesugust emapalka. Selle loogika kohaselt oleks lastetusmaks olema kõigile kindel summa, mitte aga teatav protsent palgast.

Ainult sündimuse suurendamise eesmärgist lähtudes on lastetusmaks muidugi igati õigustatud. Aga nii võttes: miks peaks siis sellest olema vabastatud juba ühe või kahe lapsega vanemad? Ühe lapsega vanemapaar mängib ikka ju n-ö kahjumiga, kahe lapsega paar on viigiseisus — rahvastiku taastootmine algab alles alates kolmandast lapsest.

Nii mõeldes tuleks ettepanekut mõnevõrra lihvida ja panna maks võimalikult kõrge. Ja juba võimalikult noortele. Et kellel 19. eluaasta lõpuks näiteks last olemas ei ole, peab kohe maksma hakkama. Ja kõvasti. Muidugi tuleks vaadata ka paar sammu ette. Kui sündimus hüppeliselt suureneb, kasvab ka lapsetoetuste üldsumma. Riigil on raha aga teatavasti piiratud hulk.

Tõsiselt rääkides oleks muidugi ikka õigem toetada neid, kes rohkem lapsi soovivad, mitte aga karistada neid, kes lapsi ei taha — või ei saa. Doktor Mardna ei soovi ju ometi, et viljatusprobleemidega paarid peaksid maksuvabastuse saamiseks läbima alandava kadalipu — tõestades, et nad tõesti ei saa lapsi, mitte ei soovi neid.