Lõuna-Osseetia — tüüpiline Kaukasuse kriisikolle
Peaaegu kogu 1991. aasta vee-tis toonane lõunaosseetide liider Torez Kulumbekov üldse Gruusia vangikongis, kuid samal ajal peetud sõjas Gruusia ja Lõuna-Osseetia omakaitseüksuste vahel hukkus 3000 inimest, kirjutab Eesti Päevaleht.
Venemaa rahuvalvajad said sinna tulla 1992. aasta kevadel, kui Zviad Gamsahhurdia kukutamise järel võimule kutsutud Eduard Ševardnadze Moskvaga kokku leppis. Ajutine rahuleping suudeti sõlmida 1996. aastal, kuid pidev tülitsemine naaberkülade vahel pole kuskile kadunud.
Eduard Kokoitõst sai Lõuna-Osseetia liider 2001. aastal. Kui senine autonoomne oblast end 1990. aastal Gruusiast lahku löönuks kuulutas, asus ta endise maadlusmeistrina juhtima oma väeosa. Ka viimasel nädalal on nähtud teda peamiselt mundris ja võimalikud provokatsioonid, mis grusiinide pealetungi esile kutsusid, said lähtuda tema käsust. Kuid Kokoitõ ise süüdistab tülinorimises grusiine.
Lõuna-Osseetiale saabus humanitaarabi
Dmitri Sanakojev oli veel aastatel 2001– 2003 Gruusiast lahku löönud piirkonna valitsusujuht, kuid läks hiljem rahvuskaaslastega tülli. Ja 2006. aastal pani Tbilisi ta juba ametisse endale lojaalse nukuvalitsuse juhina kolmandikus Lõuna-Osseetias. Kui veel 1992. aastal üritas sealsetes sündmustes kaasa rääkida neli jõudu — Lõuna- ja Põhja-Osseetia ning Gruusia ja Venemaa, siis nüüd üritab Tbilisi esitleda just Sanakojevit selle õige jõuna, kes peaks Gruusia osseete juhtima.
Punaarmee sissetung, mis võttis 1921. aastal Gruusialt iseseisvuse, andis Lõuna-Osseetiale autonoomse oblasti õigused. Ka eelnenud aastatel olid osseedid punaste toel üritanud Gruusia vastu mässu tõsta.
Osseedid ise eelistavad mäletada, et nad on elanud iidsetest aegadest mäeorgudes, mis läksid hiljem Kharthli riigi koosseisu. Grusiinid mäletavad pigem seda, et kui mongolid nende põhjanaabreid hävitama asusid, pakkus kristlik Kharthli oma kristlastest põhjanaabritele pelgupaika. Ja edaspidi elasid nad väidetavalt üsnagi sõbralike naabritena. Ka praegune Lõuna-Osseetia kaart meenutab kohati malelauda, kus asuvad vaheldumisi grusiinide ja osseetide külad.
Lõuna-Osseetia küsimus on pidevalt kõne all ka tänapäeva Venemaa juhtkonnas. Nimelt on separatistidel jõuline toetajaskond Põhja-Osseetias. Kaht vabariiki ühendab omavahel küll vaid üks tee ja tunnel, mis läbib Suur-Kaukasuse ahelikku, kuid seda enam tunnevad nad vajadust kokku hoida. Seda liitu kasutab aga Moskva ära oma huvides.
Lõuna-Osseetia liideti Vene impeeriumi külge 1801. aastal koos ülejäänud Kharthliga. Põhja-Osseetia alistamine kestis viis aastat kauem ja nende aladele rajatud Vladikavkazi linn kujunes Vene sõjalise jõu keskmeks. Seal asuv 58. armee on osalenud aktiivselt Tšetšeenia vabaduse mahasurumisel ja seadis end nüüd paigale ka Lõuna-Osseetias.
