Kiri: Suvi, kus sa ometi oled?

Olen Eestimaa suvedes nii kohutavalt pettunud, et kui rahakott kannataks, koliksin siit kohemaid ära. Siinne laiuskraad lihtsalt ei sobi elamiseks. Juuli on käes, aga suve ei ole!

Ja ometi ennustasid kevade poole mitmedki tuntud ilmaennustajad, et tuleb kõigi aegade kuumim suvi. Lootsin väga, et seekord on neil õigus. Seda hoolimata sellest, et enamasti nad eksivad. Ühelt poolt on möödapanekute põhjuseks kindlasti looduse paigast ära tasakaal, teisest küljest aga see, et enamik isehakanud ilmannustajaid pole enamat kui tühipaljad soolapuhujad.

Pärast Vadim Želninit ilmameeste rindel enam tõsiseid tegijaid ei ole. On ainult edevad kõlupead, kes on nõus rääkima ükskõik mida, et vaid sopalehe esiküljele pääseda. Lubavad ilusat ilma, tekitavad inimestes asjatuid lootusi — aga kui lubatud ilma ei tule, pole kah midagi lahti. Mitte keegi ei võta neid jutumehi vastutusele, kuigi see kuluks ära küll, hoiaks teine kord pool suud koomal.

Aga mis me isehakanutest räägime, ametlik ilmajaam pole parem. Kes sünoptikute juttu uskuma jääb, on vähemasti poole petta saanud. Kindlam on ikka aknast välja vaadata, usaldada oma sisetunnet ja olla alati valmis selleks, et meie mail võib ilm hetkega muutuda.

Siiski on raske leppida sellega, et minul saab kohe varsti puhkus läbi, aga suve pole olnudki. Ehk on oma puhkuse juulisse-augustisse sättinutel rohkem õnne. Minul tuleb igatahes leppida selle ainsa napi päikeselise nädalakesega, mille juuni kinkis. Jäi ikka väheks küll.