Patt on väidet üldistada, kuid kui kümme aastat tagasi ei teadnud põhikooli lõpetajad veel mitte midagi hinnalistest kaubamärkidest, siis nüüd on asjalood hoopis teisiti.

Kooli lõpetamine tähendab moešõud. Mida selga panna, kus asub linna parim juuksur, kellelt meik tellida ja kust kuldkingakesed jalga panna?

Moelaat on muutunud omakorda üksteise ületrumpamiseks. Tänapäeval on tütarlaste ja noormeeste kõnepruugis tavaline kaubamärkide kasutamine. Ning ka nende toodeta tarvitamine. Või peaks kirjutama eputamine.

Rikaste vanemate võsukesed on koolides bossid, kui neid on käevangus Diori käekott, ees Prada päikeseprillid ja jalas Versace teksad. Pojad, kellel pole probleem viiesajase pakk taskus tilbendamas ringi käia, räägivad jälle oma viimase aja i-phone`idest ja kõige õhemast Maci arvutist.

Eks lapsed ole kodu peegel. Ja kui ema elu koosneb kallite kaubamärkide kokku ostmisest, ei ole oodata, et tütrest suur raamatukoi saab…

Omamoodi tõrjutud on koolis õpilased, kel pole väärika firma kaupa välja käia. See võib tekitada alaväärsuskomplekse ja kinnistada väärakaid väärtushinnanguid.

Nii on moekunstnikel kooli lõpetamise eel käed-jalad tööd täis, sest koolilõpu päev on catwalki aeg ja ületrumpamispidu — kes keda?

Kuid pärast kooli lõpetamist, mil mõni tagasihoidliku kleidikesega neiu või kooliajal tehnikaimedest ilma jäänud noormees, kel suured võimalused puuduvad, saab heasse kooli ja lõpetab selle edukalt.

Just siis on aeg küsida — kes keda lööb? Koi närib kallist kleiti, kuid tarkust, seda ei saa meilt võtta.

Annaks jumal, et meie koolilõpetajate seas oleks rohkem neid, kes panustavad teadmiste omandamisse.

Siis on aeg küsida uuesti — kes keda lööb?