Kes Berliinis käinud, ja siis loomulikult ka Checkpoint Charlie muuseumit külastanud, sellele on ehk kätte sattunud mustvalgete ajaloopiltidega turismiprospektid, mis ametlikke tähtsamaid numbreid pakuvad: 3 aastakümne jooksul registreeritud õnnelikke müüriületamisi oli 5075, surma said 238 inimest. Arvud ei ole lõplikud ning tuhnimine ajaloo toimikutes jätkub.

Aga tänasel müüri ehitamise 40ndal aastapäeval ei ole mitte numbrid peaküsimuseks. 1961. aasta 13.augustil reageerisid Lääneriikide valitsused ühe öö jooksul ilmunud esialgsele okastraataiale suure nördimusega. Täna küsitakse, et kui palju nad selle tulekust ette teadsid ja miks nad rahvast ei hoiatanud või midagi ette ei võtnud.

Pärast 53nda aasta Ida-Berliini ülestõusu tankidega mahasurumist oli vallandunud Idast Läände põgenemise laine. Eelkõige lahkusid teadlased, insenerid, intelligents. DDR-i tisleriharidusega diktaator ja endine Stalini käealune Walter Ulbricht ei olnud kuidagi nõus töölisparadiisi ainult töölistega üles ehitama. Et piir tuli kuidagi kinni panna, selles olid Ulbricht ja Kremli valitseja Hruštšov ühel nõul. Et kinnipanek lõppes betoonist müüriga, oli Ulbrichti idee. Ajaloolased arvavad, et Ulbricht isegi sundis rahvast põgenema, et oma ideele Moskvast õigustust saada — näiteks põhjendamatut sundkollektiviseerimist forsseerides. 61. aasta suveks olid DDR-ist lahkunud 2,7 miljonit inimest ja täna ollakse üldiselt arvamusel, kui kui müüri poleks tulnud, oleks Ida-Saksamaa 60ndate keskpaigaks inimestest tühjaks jooksnud. See oleks olnud saksa kommunismi pankrott ja ilma DDR-ita oleks Moskva võimu alt libisenud suur osa Ida-Euroopat.

Müüri ehitamise konkreetsed plaanid töötas välja hilisem diktaator Erich Honecker, neist plaanidest olid kuni 13. augusti ööni teadlikud ainult umbes 60 aparatšikut ja kindralit. Aga nagu me nüüd teame, olid neist plaanidest suurel määral teadlikud ka USA, Briti, Prantsuse ja Läänesaksa salaluured. 6. augustil informeeris üks arst CIA-d, et nädala pärast kavatseb Ulbricht “armee osavötul drastilisi meetmeid piiri sulgemiseks”. Ka prantslasi teavitas nende parim agent, üks Ida-Berliini hambaarst, “suurest kavatsetavast löögist” Lääne-Berliini vastu. Läänesaksa luure raportist 11. augustil võib lugeda, et niisugune aktsioon toimub “mitte kuu lõpus, vaid paari päeva pärast”.

Aga… üheltki Lääne valitsuselt ei tulnud ühtki avalikku hoiatust. Ei toimunud mitte ühtki Lääne katset Hruštšovi ja Ulbrichti plaani kuidagi pidurdada. Ainult ameeriklased küsisid tollaselt Saksa kaitseministrilt, missuguse Ida-Saksa sõjaväebaasi peale peaksid nad oma aatomipommirünnaku kõigepealt suunama. Minister Strauss soovitas neile kohta, kus ta ise oli Hitleri ajal teeninud.

Prantsuse president DeGaulle targutas tagantjärele, et müüri poleks tulnud, kui Lääneliitlaste tankid oleks esialgu püstitatud okastraataia puruks sõitnud. Täna teame, et niisuguse sõidu oleks pidanud ka ette valmistama. Arvutused näitavad, et Lääneliitlastel oli üks tank pooleteise kilomeetri Berliini piiri kohta. Olukorra on lühidalt kokku võtnud hilisem kantsler Willi Brandt, kes ütles, et Lääs oli ennast vale kriisi vastu valmistanud. USA president John Kennedy teeneks jääb, et ta oli oma relvastusprogrammiga nurja ajanud Hruštšovi unistuse, Lääne-Berliin ilma sõjata vallutada. Kennedy julgustas hiljem lääneberliinlasi oma lausega, et “ich bin ein Berliner” ja see andis inimestele aastateks jõudu. Aga pärast müüri püstitamist ei saanud ta oma kirjas Brandtile tunnistada muud, kui et “müüri saaks ainult uue sõjaga olematuks teha”.

40 aastat tagasi kõneles Ida-Saksa propaganda, et “mitte müür ei ole paha, vaid need, kes meid sundisid seda ehitama!” Täna, 11 aastat pärast müüri langemist, ei ole kommunistliku partei järeltulija, Demokraatlidu Sotsialismi Partei, müüri ehitamist veel hukka mõistnud. 2/3 selle liikmetest on veendunud, et Ulbrichtil ja Honeckeril oli õigus ja sellel parteil on küllalt toetajaid, et parlamendis istuda.