Ülo Mattheus: Viimane religioon

Kliimasoojenemise teooriates võib täheldada uue maailmareligioon mõõtmeid: on olemas nii maailmalõpuennustus kui ka selle jutlustajad. Keegi ju ei kahtle, et kliima soojeneb — kui suusad ja uisud on juba aastaid kapis või pööningul seisnud, siis pole enam põhjust vaielda. Küsimus on selles, mis on kliimasoojenemise põhjus ja mis juhtub nii umbes 50 aasta pärast.

Kuid see, mis juba on juhtunud, meenutab natuke Johannese ilmutust saabuvast maailmalõpust: „Ja ta avas sügavuse kaevu; ja kaevust tõusis suits otsegu suure ahju suits. Ja päike ja õhk läksid pimedaks kaevu suitsust.” (Ilm. 9,2). Tõesti, kõik kohad on vingu täis: vabrikukorstnad tossavad, autod köhivad heitgaase, suurlinnade sudu matab hinge ja varjutab päikese. Nii nagu Johannes uskus maailma lõppu ja peatset taevariiki, nii hoiatab läheneva katastroofi eest ka üks tänaseid kliimasoojenemise eestkõnelejaid Al Gore, kes on sellega pälvinud ka tunnustava hüüdnime Goracle.

Kliimasoojenemise põhjendajad on jagunenud laias laastus kahte leeri: ühtedeks, kes on veendunud, et selle põhjuseks on eelkõige inimtegevus ja koos sellega suurenev CO2 emissioon atmosfäääri, ning teisteks, kes kinnitavad, et kliima soojenemine ja jahenemine, kaasa arvatud jääaeg, on tsüklilised nähtused, mis sõltuvad päikese aktiivsusest. Viimaste hinnangul oleme me antud hetkel lihtsalt soojenemise faasis. Tsüklilisuse teooria pooldajate väite vastu esitavad selle vastased omakorda vastuväite, et sedakorda on soojenemine oluliselt suurem kui eelmiste tsüklite ajal, ja see vahe eelmiste ja praeguste vahel ongi inimtegevuse tulem.

Kuna vastakuti on kaks väga tugevat leeri, mis mõlemad pakuvad ümberlükkamatuid argumente otsekui küllusesarvest, jääb tavalisel inimesel üle vaid valida, kas uskuda esimesi või uskuda teisi. Tõenäoliselt on olemas ka kolmandaid, kelle arvates ei ole pilt nõnda mustvalge, ja neljandaid, kellele see kõik ei lähe vähimatki korda.

Küllap on CO2 emissioon ja selle väidetav mõju kliima soojenemisele tähelepanu pälvinud tänu Kyoto protokollile ja sellega seotud poliitilistele protsessidele. Mõnevõrra uuema teemana on esile kerkinud kliimapõgenike küsimus, ja seda nii ÜRO kui ka Euroopa Komisjoni dokumentides. Euroopat võib suurim oht oodata Aafrikast, kus haritava maa ja magevee pidev vähenemine ning neist sugenenud konfliktid võivad tekitada sundolukorra, kus nälgiv ja tülide hambusse jäänud inimmass lihtsalt ujutab Euroopa üle.

Nõnda siis joonistub välja rohkem kui üks nn maailmalõpu tegur: päikese aktiivsus, kasvuhoonegaaside (õhuaur, süsihappegaas, metaan, osoon jt) üha suurenev emissioon, ülerahvastumine, tarbimise suurenemine. Need kõik on tegureid, mida ei saa üksteisest lahutada.

Kui tugineda esimesele teooriale, et kliimasoojenemise hüppelise kasvu põhjus on eelkõige inimtegevus, siis järeldub siit loogiliselt, et kliimamuutuste üks peamisi mootoreid on ülerahvastumine. Arvatavalt suureneb maailma rahvastik 2050. aastaks 10 miljardini. Kui neil kõigil oleks võimalus tarbida sama palju, kui lääne ühiskonnal praegu, siis… Aga seda ilmselt ei juhtu, sest nii paljud tarbida ei ole olemasolevad ressursse arvestades võimalik.

Ülerahvastumine on samas ainuke tegur, mille suhtes ei saa rakendada väga radikaalseid meetmeid. Ilmselt ei saa Kyoto protokolli eeskujul sõlmida rahvaarvu vähendavat protokolli. Tõsi, Aafrikas on riike, näiteks Sudaan, mis praktiseerivad genotsiidi, aga sellega ei saa me ju mitte kuidagi leppida. Hiina on üritanud sündivust ka seadusega piirata, aga Hiina rahvaarv kasvab endiselt, ja lisaks ootab Hiinat uus häda — rahvastiku vananemine ja sellega kaasnev olukord, kus Hiina peab asuma kas rahvastikku kiiresti noorendama või (paradoksaalne küll) tooma tööjõudu sisse, et tulevasi pensionäride horde üleval pidada.

Rahvastiku kasvule järgneb loogiliselt inimtegevuse mõju kasv loodusele ja globaalsele kliimale, tegemist on n-ö kvantitatiivse tarbimise kasvuga, kus suurem hulk tarbib ja kahjuks ka hävitab loodust oluliselt rohkem. Samas see, millest me CO2 emissiooni kontekstis kõneleme, on kvalitatiivne tarbimise vähendamine, mis on suunatud eelkõige heaoluriikidele, mis toodavad ja tarbivad üleliia. Ka see protsess on ülimalt vajalik, eelkõige võiks mõistuse pähe võtta USA, mis toodab 20% kogu maailma süsinikdioksiidist.

Samas tuleb leida vastus hulgale muudele küsimustele. Kas tootmise ja tarbimise vähendamine heaoluriikides suudab hoida tasakaalus selle kahju, mida tekitab maakera üha suurenev elanikkond. Hiina toodab nüüd juba sama palju süsihappegaasi kui USA, samas on hiinlasi enam kui neli korda rohkem ja sellega ka hulganisti kasvuruumi globaalses hävitustöö laiendamiseks.

Sama suurt hävitustööd teeb rahvastiku juurdekasv kolmanda maailma riikides, mille elanikkond rohutirtsude kombel hävitab kiiresti ära kõik, mida annab kohe tarbida või utiliseerida: vesi, mets, maa… Nii muutuvad vihmametsad Lõuna-Ameerikas põldudeks ja karjamaadeks, õhk India suurlinnade kohal aga lämmatavaks suitsuks, sest propaani asemel põleb hindu toidupaja all kuivanud lehmasitt ja prügikäitlust korvavad tuleriidad, milles põlev plastmass toodab mürgiseid gaase.

Kui nüüd heaoluühiskond peab võitlust tootmise ja tarbimise vähendamise ning keskkonnasõbralike tehnoloogiate juurutamise eest, lootuses, et see päästab inimkonna, siis ongi see ju vaid usk ja lootus, sest mingit tagatist sellel usul ei ole. Muidugi, suurele osale inimkonnast ju ongi vaja asju, millesse uskuda ja mille nimel tegutseda. Rajada oma elu mõte keskkonnahoiule, võitlusele CO2 emissiooni vastu, oma isikliku tarbimise vähendamisele — ka selle nimel võib elada. Ja küllap peabki.

On iseküsimus, kas see usk suudab peatada protsesse, mille toob kaasa ülerahvastumine ja sellest tulenev kvantitatiivne tarbimise kasv. Kas see suudab võita nälgivate hordide ellujäämissoovi? Või siis lihtsalt inimeste naudinguiha — nii nende, kelle ees just-just on heaolu uks paotumas, ja ka nende, kes juba niigi suplevad heaolus.

Mina isiklikult ei usu. Ka kliimamisjonär Al Gore oli sunnitud peale oma ettekannet USA Senatis tõdema, et ta rääkis kurtidele kõrvadele. Kyoto protokolliga ühinemine ja CO2emissiooni vähendamine tähendaks USA tööstureile miljardeid saamata jäänud tulu, USA elanikele kümneid tuhandeid kaotatud töökohti ja ühes sellega nautimata jäänud elusid. Ja kõlagu see pealegi sedakorda pessimistlikult.

Sellest, millesse ma keskkonna arengu seisukohalt usun, oleks siin tark vaikida, sest see reaalsus, mis meid ees ootab, pole kuigi ilus. Võib-olla ongi usk kliimasoojenemise ja globaalse katastroofi peatamise võimalikkusesse inimkonna kõige viimane religioon, sest pärast ei tule enam midagi.