Jaak Urmet: Kunst ajab kurja tegema?

Jälle on keegi tõmmanud endale tähelepanu sellega, et on liiga vähe kasutanud ajusid, s.o püsinud tegelikkuse lainel ja lasknud ennast ülemäära tiivustada kunstil, s.o väljamõeldisel. Pean silmas eelmise nädala uudist, et kolm 12-13-aastast poissi vägistasid oraalselt kahte esimese klassi poissi, jäljendades enne seda koolis nähtud mängufilmi „Klass”.

Püüdes nüüd esindada tervet mõistust, ei saa muidugi jõuda eriti mingile muule seisukohale, kui et nende vägistajate isad ja emad ei ole oma lapsi normaalselt kasvatanud ja harinud. Või siis on nende koduse õhkkonnaga midagi korrast ära. Normaalsete vanemate lapsed lihtsalt ei tee selliseid asju, sest neile on kodus teatud asju õpetatud. Osalt otsesõnu, osalt oma käitumisega, osalt päris kaude.

Seega soovitaksin kõnealuse omavalitsuse sotsiaaltöötajatel huvi tunda vägistajate koduse olukorra vastu. Filmi tegijatel aga soovitaksin välja töötada filmile sissejuhatuslik ja kolmandate isikute poolt kasutatav infopakett, milles juhitakse tähelepanu ka niisugustele võimalikele tagajärgedele, võib-olla isegi kutsutakse üles nende üle arutlema. Nii muudetaks see sündmus otsekui filmi juurde kuuluvaks epiloogiks. See infopakett oleks seda olulisem, et tegijad ei saa ju iga linastust ise kommenteerimas käia.

Veri ja laibad puldiklõpsu kaugusel

Võib-olla tuleks filmile hoopis lisada hoiatustekst, nagu on nt „Jackassi” sugustel filmidel — ärge tehke seda ise järele. Aga ei, seda siiski pigem mitte. Hoiatustekstid on õigustatud seal, kus valestikasutamine või kasutamine üldse toob päris kindlalt või suure tõenäosusega kaasa raskeid tagajärgi — ravimid, alkohol, tubakatooted. Seevastu „hoiatused” plaadi- ja videoümbristel ja muul kunsti valdkonda kuuluval mõjuvad pigem nii, nagu peetaks paari vaimset hälvikut, kes asja liiga tõsiselt võtavad, üldiseks nähtuseks.

Vaimsete hälvikute eest ei kaitse meid keegi, see on paratamatus. Neid toodavad vanemad, kellel ei ole piisavalt tahtmist või viitsimist oma lastele maailma selgeks õpetada. Aga ilmselt ka kooliharidus, mis tegeleb liialt palju formaalsega, selle asemel, et tegeleda sisulisega. Ja edasi teeb oma uuristustöö kapitalistlik ühiskond — nagu meil mõni parem võtta oleks! — tervikuna. Aga ikkagi jääb nende suhtarvuks üks kümnele tuhandele, võib-olla rohkemalegi. Ei ole mõtet nende pärast kunstile, ei otseses ega kaudses mõttes, silte külge kleepida.

Vähemalt sedasorti kunstile, mis ei tegele afišeerimise, vaid hoiatamisega. Sest kui briljantselt aus olla, siis on igas kodus igal suvalisel õhtul vaid telekapuldi klõpsu kaugusel kõige mitmekesisem menüü kõikvõimalikke jõledusi, õudusi ja mõrvu. Sama asi kordub sarjast sarja — tegutseb koletu „paha”, talle astub vastu vapper „hea”, verd lendab, kuule vingub, laipasid kukub kahele poole.

Asi, mida nii enesestmõistetavalt igal õhtul on võimalik telekast näha, muutub enesestmõistetavaks ka seda vaatava indiviidi jaoks, vähemalt siis, kui tolle eneseteadvus, maailmavaade ja eetilised tõekspidamised pole veel välja kujunenud. Ah, kus lõi osavalt jalaga näkku — löön ka! Ah, kus tulistas vahvalt — tulistan ka! Siin olekski vajalik vanemate tasakaalustav suhtumine. Ära tee kõike järele. See on film. Jne.

Aga kui seda tasakaalustavat suhtumist ja õpetamistööd ei ole, veel enam, kui teleka negatiivseid mõjusid lausa võimendatakse, lubades oma järeltulijal vabalt mängupüssiga ringi joosta ja pahh-pahh teha — lasen ema maha, lasen isa maha, lasen kõik maha –, siis ongi soodus pinnas tulevase koolivägivallatseja tekkeks loodud. On täiesti võimalik keelduda oma lapsele mängurelvi ja kõikvõimalikke hüpersõdalasi ostmast. Nagu me ei anna neile mängimiseks ka nuge, saage ja sirkleid.

Jäljendamise positiivseid näiteid

Kunsti jäljendamine päris elus ei pruugi olla sugugi ainult negatiivne tegevus. Meenutame näiteks sarja „MacGyver”, mille peategelase firmamärgiks oli kõikvõimalike käepäraste esemete loov kasutamine keerulises olukorras: happelekke peatamine šokolaadiga, sooda ja äädika abil tulekustuti tegemine, autoradiaatori aukude lappimine munavalgega jne. On fakt, et sarja tegijad said ohtralt kirju vaatajatelt, kes kirjutasid, kuidas nad on päris elus samasugustes olukordades just samu nippe kasutanud — ja sama edukalt. „Mida MacGyver teeks?” on suhtumine, mis sobib päris ellu väga suurepäraselt.

Meenutame ka raamatuid, mis on muutnud elu paremaks, rõõmsamaks ja tegevuslikumaks. Vähemalt pioneeride elu. Näiteks Arkadi Gaidari legendaarne noortejutustus „Timur ja tema meeskond” pani kogu Nõukogude Liidus laialdase aluse heategevuslikule pioneeriliikumisele, nn timurlaste liikumisele. Sama kordas eesti lastekirjanduses Holger Puki suurepärane noortejutustus „Rohelised maskid”, mis räägib salapärasest looduskaitseühingust ja mis andis tõuget samasuguste ühingute tekkele ka päris elus.

Viimatimainitud raamatu kohta on Jaan Eilart kirjutanud (SL Õhtuleht 11.10.1997): „Holger Puki raamat „Rohelised maskid” põhjustas juba ilmumisaastal (1960) eelkõige Tartus roheliste maskide liikumise. Tartu üliõpilaste looduskaitsering ja 10. kooli bioloogiaõpetaja Tiiu Kutti õppealajuhataja Valentin Marveti toel olid peamised juhendusjõud. Juba vägevad tammed Jakob Hurda monumendi lähedal ja Toomeoru kasesalu on „maskide” suuremate kokkutulekute mälestusmärgid. Puki raamatu eetiline sisendus on kaheldamatult põhjuseks, et nii loodusaldis rahvas nagu jaapanlased on selle loo oma keeldegi tõlkinud.”

Suurepärased näited selle kohta, kuidas väljamõeldise copycat on tegelikku elu rikastanud! Kui juba lastekirjandusse sattusime, siis tasub peatuda Jaan Rannapi Agu Sihvka lool „Kuidas me rikkusime internaadi öörahu”, mis kirjeldab 6. klassi poiste filmijäljendamist neli aastakümmet tagasi.

Tsiteerime: „Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama filmist, kus Fantoom tegutses jälle ja mida meie käisime vaatamas — mina kaks, Kiilike kaks, Topp kaks ning Kaur kolm korda. Kunst ergutab mõtlemist, ütleb joonistamise õpetaja, ja õigus ka. Kui me õhtul jälle internaadis olime, tõstis Kiilike kohe üles küsimuse, kas meile meeldiks, kui saaksime endale vahel mõne teise näo võtta, nagu selles filmis Fantoom oli teinud. „Minule küll meeldiks!” arvas Topp ja lubas endale siis tundide ajaks Timohvkini näo võtta, sest et Timohvkinil on alati kõik õpitud ning õpetajad teda ei küsi.”

Unistama sattunud sõbrad toob Kiilike aga kohe maa peale tagasi: „„Seda tänapäeva tehnika muidugi veel ei võimalda, et igamees võtab endale uue näo. Aga mõned asjad sellest filmist annavad ka praegu ellu rakendada.” Ja selgitas, et peab silmas kohta, kus see prantsuse politseinik heitis magama voodisse, mis hakkas öösel liikuma.” Nõnda alanud sündmused lõpevad sellega, et ehmatatakse koledal kombel internaadi majahoidjat Sidorovi ja Agu Sihvka peab kirjutama seletuskirja kooli direktorile. Aga Sihvka ja tema sõbrad ei olnud seejuures pahad, kiuslikud ega rumalad, vaid sõbralikud, südametunnistusega ja pigem uudishimulikud poisid.

Päris elus tõi erakordselt jõhkral kujul jäljendamist kaasa Stanley Kubricku tuntud film „Kellavärgiga apelsin”. See esilinastus 1971. aasta detsembris ja juba järgmise aasta märtsis peeti kohtuistungit ühe 14-aastase Londoni koolipoisi üle, kes oli mõrvanud oma klassivenna — olles seda teinud kõnealust filmi matkivalt, vähemalt nii väitis süüdistaja kohtule. Sellega filmi grotesksete vägivallastseenide jäljendamine päris elus kahjuks ei piirdunud, viies lõpuks välja selleni, et Kubrick eemaldas filmi Inglismaal levist.

Vägivalla põhjusi otsigem kodust

Kas pole see tunnuslik, et vägivalla n-ö sisemisi struktuure uurivad linateosed hakkavad ise vägivalda tootma? Õnneks pole samas mastaabis jäljendamist kaasa toonud, vähemalt mulle teadaolevalt, teised eesti noortefilmid, näiteks „Õnnelind flamingo”, kus uputatakse tiiki vana mees, „Naerata ometi”, kus topitakse laps pesumasinasse, ja „Ma olen väsinud vihkamast”, mis sisaldab — vähemalt eesti filmikunsti taustal — erakordselt veriseid ja võikaid stseene. „Klassi” mõjud päris elus ulatuvad aga isegi selleni, et filmis paha tegelast mänginud Lauri Pedajal on ööklubides olnud oma rolli pärast probleeme joobes jõmmidega, mõnel korral on talle koguni kätega kallale tuldud — nagu kõneleb teine eelmise nädala uudis.

Pigem on filmimaailmast üle võetud ohutuid lingvistilis-stilistilisi maneere. Siin on eredamateks näideteks joonissari „Beavis & Butt-head”, mille hiilgeaegadel 1990. aastate keskel võis iga teise või kolmanda isiku suust kuulda massiivses koguses öhkimist: „Ee-hh-öh-hh-hh, cool…” Eesti telemaailmas on sellega võrreldav „Wremja” rullnokkade käitumismall, mis tegi päris elu rullnokkadest isegi rullnokamad, kui nad seda tegelikult olid. Ja samamoodi sai rahvalikult populaarseks fraas: „Norrr-maalne!”

Filmidest üldkeelde jõudnud sõnadest, kildudest ja tsitaatidest võib koostada terveid keeleteaduslikke monograafiaid. Nimetagem siinkohal veel vaid „Tulnukat” ja sellele järgnenud „burksi”-võidukäiku. Sama suur on filmide mõju moe- ja tehnikamaailmale. Näiteks James Bondi filmide vastavatest mõjudest on ilmunud mahukaid uurimusi nii raamatute kui ka dokfilmide kujul.

Televiisorit pole mõtet süüdistada

Muide, mulle pakub väga huvi küsimus, kui palju leidub näiteks Eesti, või mitte isegi ainult Eesti, vaid üldse kogu maailma reaalsete politseinike psüühikas jälgi ameerika võmmisarjade kangelastest. Ma usun, et suur osa neist, kes lähevad politseinikuks õppima, on oma ettekujutuse politseitööst omandanud ei millegi muu kui just nendesamade võmmisarjade põhjal. Jalaga uks lahti, Freeze!, Hands up!, You have the right to remain silent…” Ja jälle, pahh, pahh, pahh! Kui palju mõjutab päris elu politseinike tööd ja eneseteadvust Hollywoodi stampvõmmi kuju? Tasuks uurida.

Telesarjas „Tuvikesed” ütleb Al Bundy selle asja kohta kõnealuste teema kohta ilusasti. Kui tema ja kõigi teiste meeste lemmiksari „Psühhopaps” on Marcy ja teiste naisõiguslaste tegevuse tulemusel ära keelatud, läheb Al koos teiste rühma No Ma’am liikmetega Washington DC-sse, otse Senatisse oma sarja kaitsma. Ta ei suuda sarja tagasi eetrisse tuua, kuid peab selle maja kuluaarides tähtsa kõne. See kõne on järgmine:

„Me teame, kust see vägivald tuleb. Ja see ei tule sellest võlukastist, mida ma nimetan televiisoriks. Loomulikult, televisiooni võib süüdistada paljudes asjades: Brent Musberger, „Full House”, iga sari, kus ülekaalulised naisvõmmid riietuvad litsideks — aga vägivald? See oleks liiga lihtne. Me oleme kasvanud üles koos Roadrunneri multifilmide ja „The Three Stooges’iga”, aga kui paljud meist on löönud sae kiilaka mehe pähe?

Kui paljud meist on joonistanud mäe küljele tunneli, ja seda ainult sellepärast, et näha, kuidas meie lähedased ennast vastu seda sodiks sõidavad? Ja teate miks? Sest meil olid vanemad, lugupeetud siinolijad, vanemad, kes ütlesid: „Ära tee seda, mida telekas tehakse, tee seda, mida meie käsime sul teha — või me võtame sul kõrvad pihku!” Nii et kui telekas tekitab tänapäeval probleeme, siis see on sellest, et vanemad ei ütle enam selliseid asju. Vaadake kas või minu lapsi!”