Ajaloolase Mart Helme sõnul tuleks kurikuulsad karikatuurid avaldada ka Eestis, seismaks euroopalike väärtuste, eeskätt sõnavabaduse eest. Helme rõhutas, et islamikogukonnad on Euroopas vaid külalised ja peavad käituma siinsete reeglite järgi, mis siis antud juhul ütlevad, et prohveti mütsi küljes olgu midagi, mis ilmtingimata sisiseb. Unustatud on siin aga meie oma reegel: narri meest, mitte mehe mütsi.

Islamikogukonnad ei ole Euroopas külalised. Córdoba kalifaat integreeris 10. sajandil endasse kogu Hispaania Saragossa ja Barcelonani, maad saadi vahetuskaubaks kristlike riigikeste käest. Üle selle kultuurisideme imes vana Euroopa endasse antiikfilosoofia, Avicenna, Averroese, Aristotelese; selles territoriaalselt kitsas kultuurikoridoris valitses intellektuaalne vabadus, mille tõttu hakkasid levima iidselt euroopalike lugulaulude uued, seninähtamatud vormid: albad ja gaseelid.

Granadas sai vähemalt varakeskaja lõpuni koraani õppida, Sitsiilia kuningriigis toimetasid 12. sajandil rahulikult koos moslemid ja kristlased, üksteist solvamata. Kujunesid välja terved moslemite linnad, mis toetasid Püha Saksa-Rooma keisririiki (Lucera Lõuna-Itaalias). Prohvetiusul on sügavad juured vana maailma pinnases.

Euroopalike usundite suhtes tuleks käituda rüütlina. Vähem kui tuhat aastat tagasi jõudsid Euroopasse moslemite püha kirja esimesed tõlked. Need jäid kloostritesse, n-ö ametkonnasiseseks kasutamiseks, sest vaenlast tuli tunda. Neid ei visatud kogu pööbli jalgade ette mõnitamiseks ja irvitamiseks, nagu seda tegid Jyllands Posteni karikaturistid ilmalikul ajastul.

Küll kuulutati prohvet Muhamed väärjumalaks ning isegi usust ära langenud ja põgenenud endiseks katoliku piiskopiks, aga pole võimatu, et ühiskondade helgemad pead tajusid — ehkki nad sellest kunagi ei kõnelnud –, kellele me tänu võlgu oleme. Oleme araablastele vanimate teaduste eest tänu võlgu. Isegi selline elementaarne asi nagu Hippokratese vanne levis meile islami-kristluse kultuurikontakti kaudu.

Kaasaegse Euroopa töövõimeline elanikkond väheneb ja itaalia futuroloog Oriana Fallaci on välja pakkunud, et pensionile siirdujate arvu korvamiseks vajab Euroopa Liit igal aastal juurde 13, 5 miljonit immigranti. Oriana Fallaci näeb tuleviku Euroopat islamikultuuri tagatoana, sest uued juurdetulijad on just sealt ja valdavalt noored.

Nende kiire paljunemise tagab komme loobuda naiste kõrgharidusest, täielikult keelduda abortidest ja alkoholist. Kõik need sündimust pidurdavad tegurid, mis praeguseks iseloomustavad Euroopa põliskultuure, juurdetulijatel puuduvad. Fallaci pakub, et aastaks 2075 on Euroopasse jäänud 275 miljonit inimest — kadunud on sada miljonit, sama palju kui hävitas muhkkatk 6. sajandil.

Rahvastiku drastiline vähenemine leiab aset sellepärast, et 13, 5 miljonit aastas ei saa Euroopa vastu võtta — ta saab palju vähem. Ja kes siis tahakski võõrast oma õuel näha… Võõral võõra kombed. Võõrast kujutavad meie rahvajutudki koerakoonlasena, kelle kuri silm võiks kogu pere ära kaetada, kui just koer õigel ajal ei haugu.

Aga meie maailm ei ole enam ammu õigel kohal maailm. Enam ei pruugi alati kehtida senine oma ja võõra mõiste. Juhtiv suurriik laseb relvafirmadel ühe riigikese maha lõhkuda, et siis oma ehitusfirmadele seal algul ülesehitustööd ja hiljem ka kontsessioone anda. „Kurjuse telje“ ülejäänud riigid on aga ennast tabavat rünnakut juba ootamas.

Globaliseerumisprotsessid räistavad arengumaid, kapital kuhjub teatud kohtadesse ja iseenda teostamiseks reisib arengumaalt pärit islamiusuline sinna, kus ta arvab oma töökäsi vaja olevat. Seega siis Euroopasse. Tema ei jää oma kodumaale, kus rikkad suurriigid ta enda nina alt varandusi ära krahmavad ja välja viivad. Kui valge mees talitab omapäi tema maal, siis talitab tema omatahtsi valge mehe maal. Ainult et tema muidugi ei tapa Euroopas rakettidega lapsi, heal juhul ähvardab tema ehk püstoliloksuga mõnda ettevaatamatut karikaturisti.

Kui vaatame Vikipeediast maailmakaarti selle kohta, millistes riikides avaldati prohvet Muhamedi karikatuurid (sinine värv) ja kus tekkisid protestid (punane), märkame, et Eesti ja Läti on ainsad Euroopa riigid, kus pilte ei avaldatud ja kus ka ei protestitud. Küll aga leiab selliseid teiste arengumaade hulgast kõigilt kontinentidelt. Peaaegu kogu Aafrika on protestide- ja karikatuuridevaba: Muhamed ja tema turban lihtsalt ei paku pinget. Arengumaa värk, on muustki mõelda.

Ka boliivialane ja kolumbialane ütlevad: no, senjoor! Ja laiutavad käsi, kui neilt küsida, mida arvavad nemad, kas mehe mütsi narrimise eest võib saatkonda kiviga visata. Arengumaalane on ammu lakanud protestimast ideoloogia pärast, kui see ei puuduta tema otsest toidulauda. Ka meil, Eestis.

Lõpetuseks küsimus, kas on siis Euroopa islamiusulised süüdi selles, et rahvas on rahutu ja tänaval lendavad kivid? Ei, selles on süüdi Jyllands Posten ja tema autor Kurt Westergaard. Rassismi ja eriti võõraste uskude teotamise vastu tuleb aga võidelda.