Kiri: Annetamise anatoomia

Suur annetaja John D. Rockefeller olevat öelnud, et raha on lihtsam teenida kui ära anda. Eks me kõik ole mööda jalutanud korjanduskastidest ja pärast mõelnud, et miks me sinna midagi sisse ei pistnud. Pista oleks ju olnud, aga kuidagi ebamugav oli.

Annetamishooaeg on selleks korraks läbi. Ei jäänud minagi puutumata üleskutsest sooritada üks jõulueelne donatsioon, et ühe linnalähedase hooldekodu elanikke jõulukinkidega rõõmustada. Oli igati kaunilt ja inimlikult sõnastatud meeldetuletus, et kõigil pole ehk elus ühtviisi hästi läinud. Palju väljapeetumalt seda teha ei saaks ja hooldekodudega on meil teadagi nii, nagu on.

Ent mida me mõtleme, kui annetame või annetamata jätame? Ehk on annetamisel mingeid emotsionaalseid või sotsiaalmajanduslikke külgi, mida annetamise juures kaalume? Kuivõrd me neid endale teadvustame?

Ühest küljest võib annetamist pidada individuaalselt pakutavaks sotsiaalteenuseks, mis üritab lahendada ühekordselt mõnda konkreetset probleemi. Näiteks on kellelgi külm või nälg või puudub midagi inimväärseks eksistentsiks vajalikku. Annetajat tõukab tihti tagant soov leevendada silma riivavat ebaõiglust, mille ebatäiuslik süsteem on mingil põhjusel tekitanud. Seega tegeleb annetamine süsteemi puudulikkuse tagajärjega.

Annetuse vastuvõtmine kipub aga pahatihti olema alandav. Nii annetaja kui vastuvõtja tunnetavad enamasti, et annetatav hüve oleks õiglane saada sõltumata kellegi helde indiviidi suvast. Pealegi pole puudust kergendav annetus kunagi garanteeritud, vaid ikka juhuslik. Vastasel juhul oleks selle nimi näiteks sotsiaalse kaitse süsteem.

Pole kuidagi kontrollitud, et annetus alati kõige suuremat häda leevendab. Annetuse saaja on tihtipeale meelevaldne, oluline on, et mure liigutaks annetajaid. Seega pole üksikutel individuaalsetel annetustel rajanev süsteem kuigi efektiivne. See ei tarvitse olla ka õiglane.

Annetus ei tegele probleemi põhjustega, vaid üritab hakkama saada süsteemi toodetud ebameeldivate tagajärgedega. Kui ühiskonnas poleks hüvede ja ressursside ebaõiglast jaotust, siis poleks ilmselt ka annetusi. Annetusi poleks ju vaja, kui süsteem töötaks jaotusküsimuse lahendamisel perfektselt. Perfektset süsteemi pole muidugi olemas.

Annetamise võib ristida kinkimiseks, kuid kinkimine pole siiski seesama, mis annetamine. Kinke ei tehta enamasti võõrastele inimestele. Vähemalt mitte sellistele, kes ei suuda ise samaga vastata. Või kui tehakse, siis on see annetamine — koos oma moraalsete ja majanduslike küsitavustega.

Annetaja võib annetusega kergendada oma musta südametunnistust — näiteks kompenseerida maksmata makse või muid ebaeetilisi ärivõtteid. Samuti võib annetades väljendada personaalset tänu oma eduka karjääri eest. Ja miks mitte koguda raha vana kirikuoreli uue lõõtsa tarvis. Sellistest võimalustest ei pea kedagi ilma jätma.

Annetamine võib olla hea annetaja hingele, kuid ühiskonda edendab pigem sotsiaalne õiglus. Kui poleks põhjust annetusteks, siis oleks õiglust ilmselt rohkem. Kuna annetamine tundub meil olevat siiski mõnevõrra popp, siis võiks olla põhjust muuta ka süsteemi.

Mida ma tahan sellega öelda? Kui ei taha või ei julge või ei suuda muuta maailma ehk süsteemi, siis vähemalt annetage. Alanduse kannatab välja.