Olav Hoop: Ajateenistus peab muutuma koos ajaga

Viimasel ajal on meedias alanud arutelud diskussioon kaitseväe võimekuse ja eesmärkide üle. Kahtlemata pakub noortele inimestele ning eelkõige noormeestele pigem huvi diskussioon kohustusliku ajateenistuse üle, mitte niivõrd arutelu, mitu tanki peaks Eestil olema ja kuidas peaksid paiknema meie väeosad.

Ajateenistuse eesmärk — õpetada välja Eesti kaitseks vajalikke reservüksusi ning luua eeldused elukutseliste kaitseväelaste teenistusse võtmiseks — on mõistetav igale Eestist hoolivale inimesele. Küsimus on vaid selles, kuidas kõige sirgemat teed selle eesmärgini jõuda: kas kohustusliku ajateenistusega või vabatahtliku kaitseväeteenistusega.

Ideaalvariandis peaksid vajaliku kaitsevõime, mõistagi, suutma tagada vabatahtlikud, kelle suur pluss on kõrge motiveerituse tase. Ajaloost on teada, et ka Vabadussõja ajal üritati vajalikud üksused moodustada vabatahtlikest, kuid üsna pea tuli siiski välja kuulutada üldmobilisatsioon.

Kurb on asjaolu, et kohustuslik kaitseväeteenistus ei ole noorte hulgas popp, teenistuse läbib vaid kolmandik vastava aastakäigu noormeestest. Nii mõnelgi on kohe varnast võtta mingi “tervisehäda” või muu põhjus, mis takistab aega teenima minemast. Juba on tekkinud omamoodi surnud ring — mida vähem noori ajateenistusse läheb, seda ebapopulaarsemaks see muutub, keegi ei taha olla see “ainuke loll”. Miks siis ajateenistusest kõrvale hiilitakse?

Üldjuhul tuuakse põhjuseks mahavisatud aeg, noored mehed leiavad nii kaheksakuulises lihtsa reamehe koolituses kui ka üheteistkuulises allohvitserikursuses vähe kasulikku ja õpetlikku. Kõrgharidusega noormeestele „käib pinda“, et neid kamandab põhiharidusega kapral. Arvatakse ka, et Eestit ei ähvarda tänapäeval enam mingi oht ja et NATO päästab meid nii või teisiti, kaitseväge pole lihtsalt vaja.

Paraku on asjad märksa keerulisemad ning oma maast ja riigist hoolimine alati hinnas. Kuid kas asi on ainult patriotismis?

Tänapäeva maailmas võtab aina enam maad mõttemall — mis ma selle eest saan? Kui midagi teeme, siis üldjuhul tahame ühe või teise liigutuse eest midagi ka vastu saada. Vabatahtlikkus põhineb idealistlikel väärtustel.

Tasuks mõelda sellele, kuidas panna noori ajateenistusest huvituma. Esmalt peab ajateenija kogu teenistuse vältel olema maksimaalselt rakendatud, kaheksa kuud aega surnuks lüüa ei taha keegi. Vahest tasuks ajateenistust isegi lühendada, kuid aega tihedamalt sisustada.

Samuti oleks mõeldav ajateenistus kaheks etapiks jagada, näiteks viis kuud sõduriõpet ja ülejäänud üks kuu teha tasa reservõppustega. Kaitseväeteenistusse astuvat noort, kes plaanib võtta õppelaenu, innustaks kindlasti ees terendav lootus, et temagi õppelaen kustutatakse osaliselt. Sel moel antakse tulevikus noorele perele õppelaenust vabanemiseks topeltvõimalus, kuna lapse sünni puhul kustutatakse osa õppelaenust hetkel niigi.

Ajateenistust reklaamitakse kui võimalust õppida tsiviileluks vajalikke esmaabivõtteid, topograafiat, side- ja infotehnoloogiat, keskkonna- ja kodanikukaitset, aja planeerimist ning korda. Miks ei võiks nende teadmiste ja oskuste omandamise eest anda ainepunkte, mida kõrgkooli või kutsekooli astudes pagasina kaasa võtta.

Samuti ahvatleks noori võimalus saada ajateenistuses autojuhiluba, sh ka esmane. Või miks mitte võimaldada avalikus teenistuses väikest palgalisa läbitud kaitseväeteenistuse eest, kui seda saab akadeemilise kraadi ja mõnegi muu asja eest. Teenistuja riigile — riik teenistujale.

Argument, et nõukogude ajal pidi teenima isegi neli aastat, ei ole piisavalt tugev, võttes arvesse, et tsaari valitsemise ajal tuli 25 aastat „aega teenida“. Eesmärk ei tohiks olla see, et ajateenistus muutub aina ebapopulaarsemaks, vaid see, et võimalikult palju noori läbiks sõduriõppe. Kindel on see, et väike sõduripalk ja arstliku ülevaatuse nõuete alandamine noori kaitseväkke juurde ei too. Ajateenistus peab muutuma koos ajaga.