Repliik: Bushi vihkamine on moehaigus

Räägitakse, et on olemas väiksed valed, suured valed ja alles siis tuleb statistika. Ent tegelikult ei ole midagi üllatavat äsja avaldatud uuringus eestlaste hinnangute kohta peatselt ametist lahkuva USA presidendi Georg W. Bushi ametiajale: see on üldjoontes positiivne.

Ei saa eitada, et Bushi valitsusajal on Eesti saanud USA-lt tuntavat poliitilist ja moraalset tuge — olgu selleks siis NATO liikmeks saamine, Balti riikide okupeerimise kuritegeliku olemuse häälekas tunnistamine või toetussõnad aprillikriisi ajal. Ka president Toomas Hendrik Ilves on ju USA riigipeaga kohtunud sagedamini kui nii mõnigi Eestist suurema ja olulisema riigi president.

Ometi ei ole Bush näiteks netikommentaarides kaugeltki nii populaarne isik kui nimetatud uuringus. Milline on Bushi-vihkamise ja USA-põlastuse taust Eestis? Küsimust ei pea vaatlema mitte poliitiliste mõõtkavade alusel, vaid keskendudes pigem noorte- ja popkultuurile.

Tegemist on eelkõige moeküsimusega. Jättes kõrvale mõned üksikud nõukogude aja nostalgiast kantud arvamused, siis suures osas on Bushi-vihkajateks nooremapoolsed inimesed, kelle igapäevaste murede hulka ei kuulu veel rahvusvaheliste protsesside politoloogiline analüüs või peavalu Eesti riigi püsimajäämise pärast vaenuliku naabri kõrval. Neid huvitab eelkõige lääne popkultuur ja viimases kultiveeritav moodne naiividealism.

Kui sinu lemmikbänd või lemmiknäitleja ütleb, et Bush on paha ja süüdi kõigis maailma hädades, siis ei jää ju üle muud kui nõustuda. Kui moeikooniks on praegusel ajal hilispuberteet, kelle meelistegevuseks on lääne linnades aknaid lõhkuda, siis tuleb ka siin kauges provintsis trendiga kaasa minna. Kui avangardses lääne noortekultuuris on 60. aastatest saadik kohustuslik olla vähemalt natuke aega vasakradikaal ja vihata Ameerikat, siis ei ole ka meie tulevikulootustel selle eest pääsu.

Mis sellest, et on ju teada: kunagisest lääne hipi- ja protestikultuurist välja kasvanud vasakrühmitustel oli nõukogude eriteenistuste rahaline ja moraalne tugi. Ikka selleks, et lääneriikide ühiskondlikku korda destabiliseerida ja avalikku arvamust Nõukogude Liidu peamise vastase USA vastu üles kütta. Ei kaotanud ju USA Vietnami sõdagi eelkõige mitte sealsete kommunistide relvatärina, vaid tagalas märatsevate tuhandete Jim Morrisoni reinkarnatsioonide tõttu.

Nendesamade arengute üheks viljaks on ka tänapäevase läänemaailma Bushi vihkamine. Poliitiliste argumentidega pole sellel pistmist. Bushi vihkamine on teatavas seltskonnas poliitilise korrektsuse kaanoni osa, ilma milleta mõningatesse moekatesse tsunftidesse sisse ei lasta. Aga eks karavan liigub edasi ka haukumise saatel. Pealegi pole Bushi valitsusaeg veel üldse läbi — tegudeks veel aega küll.