Martin Helme: Suur roosa elevant toas
Esiteks tuleb märkida, et lisaks kvoodis olevatele inimestele antakse meil alalisi elamis- ja töölubasid välja veel kvoodiväliselt. Võimalusi selleks on rikkalikult ja nii antigi Eestis eelmisel aastal tegelikult välja 4065 lühiajalist elamisluba ja 3068 pikaajalist. Ehk siis kokku 7133. Hoopis teine suurusjärk, kui praegu kehtiv 677 või plaanitav 1372, kas pole?
Teise ja veelgi tähtsamana tuleb välja tuua, et elamis- ja töölubasid vajavad meil vaid niinimetatud „kolmandatest riikidest“ pärit inimesed. Tegemist on uduse eufemismiga SRÜ ja mittevalge maailma maailma tarvis. Sest Euroopale, Ameerikale ja Jaapanile ei ole me kehtestanud mitte mingeid piiranguid. Ei saagi seda teha, inimeste vaba liikumine on Euroopa Liidu üks aluspõhimõtetest.
See on suur roosa elevant toas, millest keegi ei taha rääkida. Kui palju täpselt inimesi Eestisse tuleb ja kas nad on siin ajutiselt või alaliselt, seda ei oska keegi öelda. Poliitikutel on mugavam mitte teada võõrpäritolu rahvastiku suurenemise täpseid arve, seetõttu on loobutud rahvastikustatistika kogumisest. Oma ei-tea-ega-tahagi-teada rahvastikuandmete poliitikaga on Eesti kogu Euroopas ainulaadne riik, kõik teised koguvad ja talletavad sellekohaseid andmeid.
Niisiis saabub igal aastal Eestisse väljastpoolt Euroopat üle 7000 inimese ning Euroopast ja Ameerikast veel teadmata hulk tuhandeid. Seda on rohkem kui terve Põlva linna täis elanikke. Ja sellist olukorda nimetas siseminister Pihl riigikogule tehtud reklaamikõnes „väga konservatiivseks“. Et asi inimestele paremasse perspektiivi panna, siis meenutame: umbes samas suurusjärgus saabus igal aastal Eestisse immigrante ka venestamise tippajal 1970. ja 1980. aastatel.
Mida selline võõrast päritolu rahvastiku sissevool paarikümne aasta jooksul Eestiga tegi ja endaga kaasa tõi, ei lase end mitte kuidagi unustada, eriti kui elad Põhja- või Kirde-Eestis. Eesti rahva ellujäämise seisukohalt pole suurt vahet, kas me hääbume oma kodumaal slaavlaste, araablaste või anglosakside keskel.
Aga lisame veel ühe perspektiivi sellesse süngesse pilti: eestlaste lahkumine kodumaalt. Valitsuse hinnangul on viimastel aastatel kodumaalt lahkunud umbes 40 000 eestlast. Täpselt ei tea jällegi keegi, sest ebamugavatele küsimustele vastamata jätmiseks loobuti arvepidamisest, seega võib lahkunuid olla ka kümneid tuhandeid rohkem. Teada on vaid see, et lahkujad on peamiselt nooremad, aktiivsemad, haritumad inimesed — just sellised, kellest meil on igal elualal kõrvetav puudus.
Tuleb välja, et neil, kes hoiatasid, et „ühest liidust tulime, teise läheme“ oli rohkem õigus, kui nad isegi karta oskasid. Nüüd, pärast võidukat Schengeni ruumiga liikumist ei kontrolli Eesti enam isegi oma piiri. Iseseisev Eesti riik, mis on oma põhiseaduse kohaselt eesti rahvusriik, liigub reaalpoliitikas rahvusliku väljasuremise poole samas tempos nagu N Liidu koosseisus.
Mida siis ikkagi teha? Euronaiivikud ja -küünikud ei väsi korrutamast, et meil pole võimalust piirata selle 500 miljoni inimese liikumist üle oma piiride, kes elavad euroliidu sees. Ja isegi nende puhul, kes elavad väljaspool ja kelle tulemisi me saame piirata, toimime väga lõdva randmega.
Võime ainult loota, et meie elatustase ja kliima on liiga nirud ja hoiavad suuremaid rahvahulki eemal. Kurioosne, kas pole? Astusime euroliitu, et elu läheks paremaks, nüüd loodame aga, et ta liiga heaks ka ei läheks, muidu tulevad immigrandid, kelle eemalehoidmisest muude vahendiga oleme me hea elu lootuses ise loobunud.
Mis puutub euroliitu, siis peaks eestlased enda jaoks selgeks tegema lihtsa valiku: kui valida on magusa välja suremise vahel liidus või kibeda ellujäämisega sellest väljas. Milline on iga üksiku inimese otsus? Tegelikult ei tohiks ju tekkida kõhklusi, kuidas valida. Kas meil oli ikka enne liitu astumist elu nii kibe või on ta siis nüüd nii palju magusam?
Aga ehk ei peagi kohe välja astuma hakkama? Euroopas on teisigi väikerahvaid, kellel mure püsimajäämise pärast. Kas ei peaks need rahvad ühiselt asuma nõudma väikerahvastele erikohtlemist EL-i sees? Nõudma võimalust kehtestada ranged piirangud immigratsioonile ka liidu sees, kuna see ähvardab neid vähemusse jäämisega nende põlisel asualal. Seda ideed on propageerinud tuntud rahvuslane Jüri Estam. Eestit tuleb käsitleda mitte kui ühte euroliidu provintsi, kui geograafilist mõistet vaid kui eesti rahva kaitseala, eestluse reservaati, meie ainulaadset ja korvamatut rahvuslikku ühiskodu, mida tuleb kaitsta rahvaste rändamise eest. Ameerikas on indiaani hõimudel oma reservaatide üle suurem kontroll USA sees, kui Eesti valitsustel EL-i sees.
Nimetame seda põhiseaduslikuks restauratsiooniks: me hakkame taastama oma rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse ja selle rahvusriiki tagavate aluspõhimõtete ülimuslikkust oma igapäevastes poliitilistes otsustes. Kui see on Brüsselile ja suurtele liikmesriikidele vastuvõetamatu siis vaatame üle, kuidas vastab rahvas eelpool tõstatatud küsimusele magusast surmast ja kibedast elust.
