Poodnikud seletavad kaubapuudust pühadejärgse ajaga, mis tähendavat seda, et rahvas on näärideks varutud moona kodus nahka pistnud ja nüüd ostab suuremas koguses kõike söödavat, aga mina seda küll ei usu. No kuidas varasematel aastatel sellist jama polnud, ikka sai õhtuti, kas või paar minutit enne kaupluse sulgemist vajaliku kraami kätte. Telligu siis rohkem kaupa poodi!

Nüüd aga ei jagu isegi õhtusel tipptunnil, saati siis poe sulgemise eel ei väiksemates ega suuremates poodides eelkõige hakkliha, leiba-saia, kilepakipiima. Ning kui kontorirottide lõunatunni paiku on salatite ja muu valmistoidu letid lookas, siis katsu sa pärast tööpäeva lõppu karbitäit kartulisalatit või mingit poolfabrikaati osta. Pole! Tahad salatit, siis haki ja sega ise. Tahad šnitslit, siis peksa ja prae, kui viitsid.

No olgu, ennemalt tehti niikuinii kõik salatid ja kotletid kodus ning polnud hullu midagi. Selle elab üle. Hull on aga see, et mõnes Tallinna poes on poolest päevast otsas normaalsemat sorti puu- ja köögiviljad, munad, pärm, makaronid, kohupiim, saiakesed ja pirukad, lihatooted, hapukoor, majonees.

Aga mine tea, järsku on see kõik seotud sellega, et pärast kella 20 ei saa kauplusest enam kangemat kraami osta ja poes käib seetõttu õhtul üleüldse palju vähem inimesi. Kauplused on lühendanud oma personali tööaega ja need, kes tööl, ei viitsi lisakaupa riiulisse sättida, sest keegi ju niikuinii ei osta, kas nii? Vaat mis võib teha alkoholimüügipiirang — jätab rahva piima ja leiva ja lihata.