Jaak Aaviksoo: Ajateenistus kuuekuuliseks?
Muu hulgas on koalitsioonileppe põhjal koostatud valitsuse tegevusplaanis ka elevust tekitanud kavatsus ”analüüsida minimaalse ajateenistuse aja lühendamise võimalust”. Kahetsusväärselt on aga alati ajateenistuse kestvuse või olemasolu üle peetud arutelu olnud veidi põhilisest kõrvalekalduvate rõhuasetustega. Peame kõigepealt naasma oma ühises diskussioonis selle lätete juurde — esmalt, miks meile kaitseväeteenistus, ja seejärel: millisena aitaks see meid kõige paremini läheneda oma eesmärkide täitmisele?
Ajateenistuse asemel rahvuslik teenistus
Sõnad, mida sõjalisest riigikaitsest rääkides kasutame, määravad suuresti arutelu edasise kulgemise. Olen seisukohal, et ”ajateenistus” on üsna ebaõnnestunud sõna, juba tähenduslikult marginaliseerides perede ja kodude kaitsmisele suunatud tegevust, mis on meie põhiseaduslik kohus ning mida enamik noori inimesi hea meele ning vabatahtliku entusiasmiga ka täidab. Kui kasutada britilikku väljendit ”rahvuslik teenistus” (National Service), siis oleme oluliselt lähemal sellele, mida selle kodanikukohuse täitmine tegelikult hõlmab ning millele osutab.
Küllap ei soovi keegi kahtluse alla seada mõtet, et Eesti Vabariigi juriilidine ja de facto eksistents on võrdelises seoses meie esmase ja partnerite abil projitseeritud võimega end kaitsta. Indiviidi tasandil tähendab see ka igaühe põhiseaduslikku õigust riigi ja seaduse kaitsele. Eesti omapäradest tulenevalt — ajalooline pärand, geograafiline asend, väike rahvastik, piiratud ressursid — on Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse kaitseks juba põhiseaduses ette nähtud kõikide Eesti kodanike kohustus võtta osa riigikaitsest.
Riigikaitse eesmärk omakorda (ka see on lausa seadusesse kirjutatud) on säilitada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, tema maa-ala, territoriaalvete ning õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus. Ning et riigikaitse eesmärkide saavutamiseks rakendatakse totaalkaitse põhimõttel kogu rahvast ning rahva ja riigi jõuallikaid. Et suuta meid varitseva ohu korral kogu rahva ühisel jõul oma riiki kaitsta, on vaja läbida vastav ettevalmistus. Osa sellest ettevalmistusest — kuid mitte ainult — ongi kaitseväeteenistus.
Teame seda, et tulenevalt üsna laiapõhjalisest poliitilisest veendumusest säilib Eesti kaitseväeteenistus ning et Eesti sõjalist riigikaitset planeerides on võimalik sellest lähtuda. Teame ka laias laastus seda, milline peab olema Eesti kaitseväe operatiivstruktuur, et sellele seatud ülesandeid täita ning seda, et kaitseväeteenistus on selle mehitamiseks Eesti jaoks parim vahend.
Teame seda, et kaitseväe selgroo moodustab selle elukutseline ohvitserkond ning et kaitseväeteenistus on Eesti puhul parim vahend kaadrikaitseväelaste teenistusse värbamiseks. Teame seda, et Eestile tõi vabaduse eesti rahva kaitsetahe, ning seda, et korralikult läbi viidud kaitseväeteenistus on parimaid vahendeid kaitsetahte kasvatamiseks — suur hulk inimesi tunneb isiklikku sidet Eesti riigi sõjalise kaitsmisega.
Kõik eelnev veenab meid selles, et kaitseväeteenistusel on Eesti riigikaitse eesmärkide täitmisel keskne koht, kuid ei ütle meile veel seda, kuidas seda peaks korraldama. Sellest ka koalitsioonileppe punkt, mis kohustab kaitseministeeriumi juhtimisel analüüsima kaitseväeteenistuse kestvust.
Kvantiteedi asemel kvaliteet
Praegu on seadusega ettenähtud kohustusliku kaitseväeteenistuse kestvuseks 8–11 kuud. Kooskõlas valitsuse koalitsioonileppega — kuid lähtuvalt eelkõige praktilisest vajadusest — olen kinnitanud kaitseplaneerimise lähteülesandena kohustuse analüüsida kuuekuulise kaitseväeteenistuse põhipikkust.
Selle ülesandepüstituse esmaseks põhjuseks on soov suurendada kaitseväeteenistuses oldud aja efektiivsust läbi eelkõige väljaõppe intensiivsuse suurendamise, viies samal ajal kaitseväe väljaõppe infrastruktuuri (kasarmud, õpperuumid, harjutusväljakud) kasutamise aastaringseks (kuuekuulistesse vahetustesse).
Sama tähtis on mõista, et kaitseväeteenistus on vaid üks osa väljaõppetsüklis. Sellele eelneb muuhulgas juba koolist kaasa saadav üldine riigikaitseõpetus (mille korralduse parendamiseks olen koos haridus- ja teadusminister Lukasega käivitanud vastava töörühma) ning kindlasti peavad järgnema seni teenimatult vähese tähelepanu osaliseks saanud reservväelaste kordusõppused. Loodetavasti juba sel aastal käivituvad kordusõppused vajalikus mahus ja see muutub meie reservarmee väljaõppe loomulikuks koostisosaks.
Kaitseväeteenistuse kestvus on vaid kild selles prismas, mis ümbritseb kaitseväeteenistuse korraldamist nii, et see meie riigikaitselisi eesmärke kõige paremini täidaks. Lisaks sellele tasub kaitseväel kaaluda ka kaitseväeteenistuses omandatud oskuste ja vilumuste õiendamist niimoodi, et neist võiks olla suurem kasu ka tsiviilelus. Saadud kogemus, mida kaitseväeteenistuse läbinud noored üsna ühisel meelel tunnustavad — suurenenud koostööoskus, meeskonnavaim, ka füüsiline ettevalmistus ning enesekindlus — seda kõike ei lähe vaja üksnes sõjalises riigikaitses, vaid ka tsiviilelus. Tahaks loota, et meil õnnestub formaliseerida see kogemus sellisel moel, mida hiljem nii tulevasel töökohal kui ka erialastes tasemeõppeasutustes saaks arvestada täisväärtusliku baashariduse hulka.
Liiga tihti on seda teemat käsitletud emotsioonidest tihkes õhkkonnas, mängides mõtetega, mille tagajärgi me ei pruugi hoomata. Nii on minevikust teada näiteid, et kui poliitilisel tasandil on alustatud ettevalmistamata diskussioon kaitseväeteenistuse kestvuse või näiteks võimaliku kaotamise üle, on automaatselt suurenenud teenistusest eemalehoidjate hulk, kes loodab peatsele neid ”päästvale” otsusele.
Kuivõrd tegemist on poliitilise otsusega, millele peaksid pärast ministeeriumi ja kaitsejõudude peastaabi ühise planeerimisprotsessi lõppu andma oma heakskiidu ka valitsus ja riigikogu, siis olen kindel, et oleme alles selle arutelu alguses ja juba kutse saanud noortel tuleb kaitseväeteenistus läbi siiski senistel alustel. Samuti kinnitan, et kaitseväeteenistuse korraldamise puhul on peamiseks kriteeriumiks selle kvaliteet — teisisõnu, muudatused teenistuse pikkuses peavad tooma kaasa kvalitatiivse edenemise.
Kindlasti ei ole ma seisukohal, et Eesti kodanike kaitsetahe võib ja saab väljenduda üksnes oma kaitseväeteenistuse kohustuse täitmises. See väljendub ka paljude inimeste soovis teha seda igapäevases tsiviilteenistuses edaspidise elu jooksul: aidates kaasa abipolitseinikuna või aktiivselt kodanikuna riigile kriitilistel hetkedel, liitudes kaitseliiduga või valides piirivalvuri, politseiniku või päästeametniku karjääri.
