Repliik: Saakašvilit ootavad ees rasked ajad

Nelja aasta taguse veretu Rooside revolutsiooni peategelane Saakašvili läbis „tagasivalimise” protsessi edukalt, kuid napilt. Tühjad lubadused, majanduse teosammuline areng ja — mis lihtsaid inimesi enim pahandab — kiratsev argielu on kunagise mäekõrguse 95-protsendilise rahva toetuse nagu ploomi kokku kuivatanud.

Napilt üle viiekümne protsendise toetusega Saakašvilit ootavad ees rasked ajad. Opositsiooni Rahvusnõukogu kandidaat Levan Gatšetšiladze oleks arvatavasti veelgi rohkem hääli kogunud, kui ta vaid oleks oma poliitikat selgemalt seletanud ja rahvale konkreetse programmi esitanud. Saakašvili vastaskandidaatide retoorikast jäi kõrvu vaid fakt, et nad kõik on praeguse presidendi vastu ja tahavad muutusi. Kuid missuguseid konkreetselt ja kuidas neid saavutada — sellest vaikiti.

Et Gruusia vajab reforme, eelkõige sotsiaalsfääris, on ammu selge. See jäi selgelt ka meie vaatlejatele silma. Selle nägemiseks ei pidanud isegi vaeva nägema, tasus vaid siseneda mõnesse Tbilisi äärelinna valimisjaoskonda ja vaadata räämas tegelikkust.

Saakašvili tulihingelised toetajad väidavad muidugi, et enne tema võimuletulekut oli veel hullem — inimesed elasid kütteta, elektrit sai paar tundi päevas, kauplustes valitses tühjus. Ja Miša on inimeste elu parandanud. Kuid mis hinnaga? Opositsionäärid räägivad õuduslugusid politseiriigist, tagakiusamisest ja Saakašvili loodud hirmuvalitsusest. Korruptsioon lokkavat ja välisinvesteeringud liikuvat valedesse kätesse.

Kuid teatavasti on igal mündil kaks poolt. Kahtlusi muidugi on, kui näiteks üks presidendikandidaate, meediamagnaat ja suurärimees Badri Patarkatsišvili ei julgenud oma Londoni residentsist isegi valimispäevaks Tbilisisse lennata. Gruusia rikkaimaid mehi väidab, et Saakašvili kavandab tema atentaati ning et kodumaal on tema elu ohus.

Kindel on see, et kui Saakašvili ei lase oma teisel ametiajal haaret meedia ja vastaspoliitikute suhtes lõdvemaks, võib tema populaarsus veelgi madalamale langeda ja rahvas tuleb nagu eelmise aasta novembriski uuesti tänavatele õigust nõudma. Ja siis ei tohiks president küll vanu vigu liigse jõukasutamise näol korrata. Muidu kukutatakse ta troonilt nagu veteranpoliitik Eduard Ševardnadze, kes kihutati kõigele lisaks armastatud kodumaalt minema. Grusiinid on tõsine ja vabadust armastav rahvas, eksinutega seal nalja ei mõisteta.

Kõigest hoolimata tuleb grusiinidele edu soovida raskel majandusreformide ja demokraatia teel. Jääme sõpradeks!