90 aastat Soome iseseisvust
1808. aastal olid põhjanaabrid Vene-Rootsi sõjaga Venemaa valitsemise alla sattunud ja Soome delegatsiooni juhina kauples riigile eristaatuse major Carl Eric Mannerheim. Tema pojapojapoeg, keiserlikus armees karjääri teinud Carl Gustaf Emil Mannerheim tõusis 1918. aastal Soome iseseisvuse kehtestamisel pearolli. Kuid riigi vabanemise hetkel, detsembri alguses 1917, viibis tema veel Rumeenia rindel.
Kuni 1917. aastani täitis kõrgeimat täitev- ja kohtuvõimu Soome suurhertsogiriigis senat, mille eesotsas oli Petrogradis asunud isevalitseja Nikolai II määratud kindralkuberner. Kuid senati majandusosakonna asejuhatajast sai sisuliselt valitsusjuht.
Seisuslikud riigipäevad, mis olid alates 1863. aastast käinud koos keskmiselt iga nelja-viie aasta tagant, asendati 1906. aastal valitava parlamendi Eduskunnaga, ning esimesena Euroopas andis Soome hääleõiguse ka naistele.
Parteimaastik kujuneski välja juba 1906. aastaks ning aasta hiljem valitud esimeses Eduskunnas said kohti kuus erakonda: sotsiaaldemokraadid, Soome Partei, Noorsoome Partei, Rootsi Rahvapartei, Maaliit ja Kristlik Töölisliit. Veelgi enam, 1916. aastal valitud Eduskunnas said sotsiaaldemokraadid 47,3 protsendiga häältest enda kätte absoluutse enamuse –103 kohta 200-st.
Veebruarirevolutsioon tähendas Soome jaoks kummalist olukorda, sest vormiliselt sidus neid Venemaaga isevalitseja ehk keiser, kes oli ühtlasi ka Soome suurhertsog. Kuid Nikolai II ja tema venna Mihhaili troonist loobumine jättis Soome riigipeata. Esialgu lepiti Venemaa ajutise valitsuse võimu alla jäämisega.
26. märtsil 1917 sai Oskari Tokoist Soome ja ühtlasi kogu maailma esimene sotsialistist valitsusjuht, kusjuures tal polnud raskusi luua viie suurema partei valitsust. Eduskund kuulutas end esimesel katsel juba 18. juulil kõrgeima võimu kandjaks Soomes, kuid Venemaa ajutine valitsus saatis selle kogu laiali. Tokoi lahkus ametist septembris 1917, seejärel kaotasid sotsid aga üldse initsiatiivi.
Oktoobris 1917 valiti Soomele uus parlament, milles sotsidele jäi ainult 92 kohta. Nn kodanlike parteide ühisblokk sai 61, väikepõllumeeste Maaliit (prae-gune Keskpartei) 26 ja rootslaste rahvapartei 21 kohta. Kuid pärast 1918. aasta kevadet nõustus Eduskunnas edasi töötama vaid kaks-kolm sotsiaaldemokraati ja järgnevaid otsuseid tuli langetada maksimaalselt 111-liikmelises rahvaesinduses.
Tokoi lahkumisel oli senati juhiks tõusnud noorsoomlane Emil Nestor Setälä, keda teati aktiivse fennougristina. Oktoobripööre Petrogradis ei jätnud Soomele palju valikuid. Eduskund langetas 15. novembril uuesti otsuse end kõrgeimaks võimuks tunnistada. 27. novembril 1917 astus ametisse aga Pehr Evind Svinhufvud (samuti Noorsoome Parteist), kelle juhitud senat andis 4. detsembril Eduskunnale ettepaneku riik iseseisvaks kuulutada, mis 6. detsembril ka vastu võeti.
Muide, kui Eestis mindi Gregoriuse kalendrile üle alles 1918. aasta veebruaris, siis Soomes muutus ajaarvamine juba 1753 ja sellist kuupäevasegadust nagu Eestis seal 1917. aastal ei olnud.
Venemaa reaktsioon Soome iseseisvumisele oli esialgu üllatavalt positiivne. Juba ajutine valitsus oli kevadel 1917 tunnustanud Poola iseseisvumist. Rahvaste enesemääramisõigus oli populaarne loosung, millele isegi Lenin ei saanud vastu astuda. Ja 30. detsembril 1917 sammusid kolm Soome delegaati Smolnõisse, kus ühel aknalaual panid Soome vabariigi iseseisvust tunnustavale paberile käe alla nii Lenin, Trotski kui ka Stalin.
Lenini allkiri ei esindanud aga Soomes kasvanud enamlikke meeleolusid. Nn oktoobrirevolutsioon jäi 1917. aastal Soomes ära. Samal ajal kui Ivan Rabtšinski ja Viktor Kingissepp üritasid Tallinnas võimu haarata, ei olnud sellise riigipöörde järele isegi Soome sotsidel vajadust. Ja Soome bolševikud polnud ikka veel sotsidest lahku löönud.
Alles 16. novembril 1917 otsustasid Soome enamlased revolutsiooni alustada, kuid selleni kulus veel kaks kuud. Vastasseis rahvuslike kaitseliitlaste (1918. aasta alguses 40 000 meest) ja enamlike punakaartlaste (35 000 meest) vahel aga üha teravnes. Viimaseid relvastas otseselt Puna-Venemaa, samuti võeti relvi lahkuvatelt tsaarivägedelt. Paljudel oli püss käes juba Esimese maailmasõja rinnetelt.
25. jaanuaril 1918 nimetati Soome kaitseliitlaste põhjal loodud armee etteotsa varem Rumeenia rindel armeegruppi juhtinud kindralleitnant Mannerheim, kes oli alles 1917. aasta detsembris sõitnud Odessast Soome. Vastuseks organiseerusid punakaartlased Soome punaarmeeks. Mannerheim asus Vene vägedelt Soomes relvi ära võtma. Punakaart vastas aga “revolutsiooniga”.
1917. aastal oli Soome sotsiaaldemokraatide juhiks tõstetud Kullervo Manner, käremeelne ajakirjanik, kes 28. jaanuaril 1918 moodustas Helsingis rahvakomissaride nõukogu. Mannerist sai Puna-Soome juht ja diktaator, kes sundis iseseisvusmeelse senati põgenema Vaasasse. Lõuna-Soome langes ajutiselt “punaste” meelevalda, neile andis relvi enamlaste valitsus Petrogradis, kes kuulutas koguni sõja “valgete” valitsusele, kelle iseseisvust nad olid kuu aega varem tunnistanud.
Valitsusjuht Svinhufvud ise suutis põgeneda jäämurdja Tarmoga Tallinna ja siit Saksamaale. Seal oli juba 1915. aastast alates koolitatud nn Soome jäägreid, kellest enam kui 1200 tulid nüüd Svinhufvudiga kodumaale tagasi ja kujunesid alanud Soome Vabadussõjas “valgete” väe selgrooks.
1918. aasta jaanuaris oli Soomes veel kuni 80 000 Vene sõdurit, kellest osa üritas esimesel võimalusel sealt lahkuda, teised asusid aga jõuliselt toetama punakaartlasi. Valgete poolel andsid oma panuse aprillis 1918 Helsingisse tunginud 10 000 Saksa sõdurit Rüdiger von der Goltzi juhtimisel.
Enamlaste valitsus põgenes Soomest juba aprillis 1918 ning 15. mail oli “valgete” Vabadussõda ja “punaste” revolutsioon lõppenud. Kuid Moskvasse kolinud Nõukogude valitsusega peetav sõda veel jätkus. Soome vabatahtlikud osalesid Karjala võitluses. Praegune Soome eelistab küll rääkida pigem kodusõjast, et mitte ärritada vasakpoolsemalt mõtlevaid inimesi. Sõja ametlik lõpp saabus alles 1920. aasta 14. oktoobril Nõukogude Venemaaga sõlmitud Tartu rahuga.
Kokku kaotas selles sõjas elu 37 000 inimest. Ligemale 1650 inimest hukati 1918. aasta alguses “punase” ja kuni 10 000 sõja lõppjärgus või hiljem “valge” terrori läbi. Tuhandeid suri pärast sõda vangilaagrites, sest iseseisev Soome polnud võimeline toitma kõiki 80 000 punast sõjavangi, kellest enamik lasti juba mõni kuu hiljem vabadusse.
1918. aasta lõpuks oli vangis veel 6100 inimest. 1921. aastal anti 40 000 punasele tagasi kodanikuõigused ja 1973 maksis riik hüvitist 11 600 endisele sõjavangile.
1918. aasta oli Soomele murranguline. Enamlased olid põgenenud Venemaale ning enamik neist leidis seal 1937. ja 1938. aastal surma omade käe läbi. Sotsiaaldemokraadid tulid tagasi 1919. aasta valimistega. Soome Partei ja Noorsoome Partei läksid aga teravalt lõhki vaidluses, kas Soomest peaks saama kuningriik või vabariik. Monarhistide baasil loodi 1918. aasta lõpus uus erakond Rahvuslik Kokoomus, vabariiklastest kujunes aga Rahvuslik Progressipartei.
Soome oli end 1917. aastal kuulutanud vabariigiks, aga rootsikeelses ajalehes Dagens Press välja käidud kuningriigi idee kogus 1918 kiiresti toetajaid. Mais 1918 valitsusjuhiks saanud Juho Kusti Paasikivi pooldas kuningavõimu kehtestamist. Riigihoidjaks tõusnud Svinhufvud oli veel 1918. aasta märtsis vabariiklane, kuid mais juba monarhist.
Augustis 1918 oli Eduskunta lõpuks valmis kuningat otsima. 9. oktoobril kutsuti selleks Hessen-Kasseli hertsog Friedrich Karl, kuid Saksamaa kaotus Esimeses maailmasõjas tõmbas plaanile kriipsu peale.
14. detsembril loobus hertsog temale pakutud troonist. Riigihoidja amet anti Mannerheimile ja 1919. aasta põhiseadus tegi Soomest lõplikult vabariigi.
