Toom Õunapuu: Käis keeraks hauas ringi

Oma säravas teoses „Kas kõik on juhus?“ on Stefan Klein öelnud: „Nii looduses kui kultuuris ei ole pidevad uuendused luksus, vaid eluks hädavajalikud, et pidevalt muutuva keskkonnaga sammu pidada. Kes küllalt ei eksperimenteeri, ei suuda areneda ning tõrjutakse käbedamate konkurentide poolt kõrvale.“

Tänases Eestis aga soovitavad mõned haridustegelased kooli rahule jätta, sest kool arenevat ise oma sisemiste seaduspärasuste järgi. Kummal on õigus, selle selitamiseks kaks järgnevat elupilti.

Oleme praktikantidega õppimas suurte kogemustega õpetaja tunnist. Kaheksandas klassis täidetakse lünkharjutust, milles õpilastel on valida kahe alternatiivi vahel: kas kirjutada lünka tugev või nõrk sulghäälik. Milleks vaevata oma pead ja Juku ei vaevugi mõtlema: viskab salaja kulli ja kirja. Kui tuleb kiri, kirjutab lünka k, p või t, kui kull — g, b, d. 50-protsendiline edu on tagatud — vahel piisaks sellest ka positiivseks hindeks.

Legendaarne kooliuuendaja Johannes Käis (1885-1950) keeraks end vist hauas ringi, kui näeks õpitegevuse igakülgse aktiviseerimise asemel, mida ta juba üle poole sajandi tagasi propageeris, hoopis mõtlemise „passiveerimist“ ja rutiinset tööstiili. Ning see kõik sünnib demokraatlikus Eesti riigis! Kuhu on jäänud tänased õpetamiskunstnikud ja õpilaste hoolivus?

Kui õpetaja palub klassil tuua näiteid, kus helitu hääliku kõrvale tuleb erandlikult kirjutada g,b,d, kõlavad tõepoolest erandlikud näitesõnad gangster, vodka,, lesbi… Klass möirgab naerda, hoolimata taga istuvatest külalistest, kes sellest tunnist õppida tahavad ja küllap õpivadki. Õpetaja püüab kõigest väest õpilastest üle rääkida ja säilitada asjalikkust, aga mis läinud, see läinud…Meil jääb üle vaid talle kaasa tunda.

Pärast viimast tundi valgub paras kamp juba tuttavaid kaheksandikke kino poole. Mul on tärganud ametialane huvi, mida need räuskajad endast tegelikult kujutavad. Tahan osta pileti nendega samale seansile, kuid kassiir vaatab mind kui imelooma ja selgitab, et „Georg“ algab paar tundi hiljem. Aga ei, see Otsa-film on mul juba nähtud, nüüd tahan näha just nimelt „Ülikõva“ — seda alla neljateistkümnestele keelatut… ja 14-15-aastaste järel ma pimedasse kinosaali ka sisenen.

Nende vahele juhtub ka mu isteplats. Mu parempoolne noorik kaob vanatoi kõrvalt nagu tuul, kuna vasakpoolne noorsand seedib mu ära seansi lõpuni. Ja siis algab see ajuvaba allapoole vööd mürgel ekraanil…ja saalis. Hea lugeja võiks olla nii vapper ja ise seda filmi vaadata, teadmaks, kust meie noorus eeskuju ammutab. Taas on mul tõsiselt kahju õpetajatest, kes neid poisse-tüdrukuid õpetama peavad.

Aga et kõik pole ometi lõplikult kadunud, seda näitavad järgmised praktikapäevad.

„Mida tavapärasemad on osad, seda üllatavam saab tervik,“ olen ikka oma didaktikaloengutel tsiteerinud Arthur Koestlerit.
„Juhendaja, leidsin pargiteelt selle… Kas anda bioloogiaõpetajale?“ näitab praktikant Juhan mulle ilmselt puuladvast kukkunud linnupesa, vist haki oma…
„Mis teemal su oma tund homme on?“
„Tegusõnade astmevaheldus.“
„Võib-olla saad selle linnupesa ise ära kasutada. Nuputa! Ära unusta, et õpetamine on kunst,“ korrutan talle ammu teada tõde.

Järgmisel hommikul tahab Juhan näidata mulle oma tunnikonspekti seitsmenda klassi jaoks.
„Kas linnupesa kasutad?“ pärin eitava vastuse ootuses.
„Jah, aga ma kahtlen…“

„Looja ei tohi kahelda. Ma ei tahaks sinu loomeprotsessi sekkuda. Saksa füüsik ja filosoof Stefan Klein on öelnud, et parem vale idee kui üldse mitte midagi: selle deviisi järgi on loodus meid programminud. Vii oma mõte lõpuni, siis analüüsime. Pealegi võib ka geniaalne idee nurjuda, kui selle teostus pole tasemel.“ Noore mehe elu kolmas tund klassi ees lummab mind. Uue teema alustuseks asetab ta õpetajalauale tühja linnupesa.

„Te kõik näete seda hakipesa. Nagu on pesa linnule koduks, kuhu muneda oma munad, nii on ka kõigil sõnadel oma kodud ehk pesad. Iga lind muneb oma pessa ühesugused munad ja ka sõnapessa kuuluvad ühesugused sõnad. Ja siin on meie munad (noor õpetaja võtab lauasahtlist kandiku, millel on hulk ilmselt üllatusmunadest kogutud lahtivõetavaid silindrilisi kesti), millest osa sobib sellesse pessa, sest neil on ühesugune oluline tunnus, teised aga mitte, sest neil seda tunnust ei ole. Esimese muna panen sellesse pessa ise. (Juhan avab ühe silindrikese ja võtab sealt sedeli sõnaga.) Niisiis: esimene sõna on õppida, kõigile on see sõna tuttav ja ka tema vormid õpin — õpitakse jne…Ma panen selle sõna pessa ja nüüd mängime mängu „Võta või jäta!“ (Tuntud telemängu nimetamine lööb klassi kihama.)

Edasi käivad õpilased klassi ees ja võtavad pessa saagima — saen — saetakse, praadima — praen — praetakse, vaagima — vaen — vaetakse jts, kontrollides vajadusel vorme ÕS-ist, jätavad lauale soikuma, mattuma jts ning tunnistavad kahepaikseteks (mis huvitav leid õpetajalt!) küündima — küünin= küündin, pürgima — pürin= pürgin jne. Didaktiline järeldus on lihtne: alati tuleb mõelda, milliste tuttavate sõnadega probleemne sõna ühisesse pessa kuulub. Aga lihtsad asjad on mõnikord elus neetult keerulised, et nende peale tulla. Kunst peitubki lihtsuses, ka õpetamiskunst.

Kui seitsmendikud tunnist väljuvad, kuulen üht pubekat lausuvat: „Täitsa kihvt sell see uus õps meil!“ Tõsi, mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Praktikant Juhan on Jukuna õppinud, aga talle on antud ka õpetajale vajaminevat jumalikku sädet.

Braavo! Bravissimo! Küllap keeraks ka Johannes Käis hauas tagasi oma endisse asendisse, kui veendub, et tema ideid ja taotlusi on tänase Eesti didaktikas oluliselt edasi arendatud. Jätkuks vaid kooli argipäevas nende mõtete elluviijaid! Ja annaks kõigevägevam meile jõudu saada välja eetikakriisist, kus me juba mitu aastat sipleme, ilma et mingi pääsetee meile kuskilt terendaks.