Rein Ruutsoo: Ansipi mälukaotus
Nüüdne „paljastamine” osutab, et Ansip on töö teinud ja osutanud tülikaks. Seda nii suhtes Venemaaga, vene vähemusega kui ka sellega, et ei lase isamaaalasi „laua alt” — kuhu ta nad aprillis lõi — välja.
Eesti kodanikul on aga õigus oodata sm Ansipilt seletusi. Ansipi jutukesed rajanevad eeldusel, et keegi ei mäleta, kuidas nõukogude repressiivaparaat ja selle keskne ajam NLKP töötas.
Ansip oli võtmeisik
Tollases ajas oli tegemist erakordse konfliktiga. Selleks valmistuti üsna põhjalikult. Kohe kokkupõrgete järel koosolekut pidanud EKP Tartu rajonnikomitees kogunenud „aktiiv” tunnistas 2. veebruaril rakendatud korrakaitse meetmed põhimõtteliselt õigeks. Kommunistid leidsid vaid, et olevat olnud „ükskuid möödalaskmisi”. (Edasi 03.02. 1988) Nagu järeldada võib, oli olemas „korrakaitse plaan”.
Arvestades tolle aja kombeid ei olnud võimalik, et Tallinnas „proffide” käe alla valminut ei arutatud ja ei kinnitatud Tartu linnakomitee bürool ning ei arutatud hiljem operatiivselt kitsamas ringis — n-ö juhtivate seltsimeeste seas. Ansipile kuulus nende seas võtmeisiku koht.
„Meetmete plaani” koostas miilits ja KGB — sh pidi olema detailselt kokku lepitud ka erimeetmete rakendamine — nagu koerte kallaleajamine, pisargaasi kasutamine jne. Piirangud olid hoopis karmimad kui koerte kasutamine (reeglina luba Moskvast või vähemalt Tallinnast). Kuigi kogu tegevusskeemi töötas välja ja „korra valvamise” eest vastutas Tallinnast saabunud meeskond (sellest on ka ajakirjanduses kirjutanud Leivi Šer), ei tehtud mitte midagi ilma Tartu linnakomiteed informeerimata ja nõusolekuta.
Seega pole võimalik, et Tartu EKP linnakomitee büroo liige ja kaadriosakonna juhataja ei teadnud midagi. Teadis, ja kuidas veel! Probleem on selles, et „kaadri ülem” kamandas kohalikke parteiorganisatsioone, see kindlustas eriti ustavate seltsimeeste kaasamise korra tagamisse.
Minu teada korraldati (tolleaegsed päevikumärkmed) partorgide koosolekuid, infomeeriti neid ja koostati nn võitlussalku. Neist koosolekutest võtsid osa Tartu KGB osakonna ohvitserid Anti Talur, Albert Gektor jt. Sedalaadi ettevalmistavatest koosolekutest ja organiseerimistööst on palju teavet ka Tallinnast. Korrakaitsekaadri — partei võitlussalkade — valmisoleku ideoloogia töö eest vastutas Tartus EKP linnakomitee osakonna juhataja sm Ansip. Vähemalt EKP Tartu Linna EKP büroo prokollides peaksid andmed sedalaad plaanidest ja nende kinnitamisest leiduma.
Ansip viibis 2. veebruaril tööpostil
Lühidalt: sm Ansip oli tööl ja ei teinud tööluusi, nagu ta püüab tagantjärele väita. Muidugi võis ta kohata Toomel jms oma sugulasi, võib-olla ostis pudeli limonaadigi — see kõik on õige, aga ei puutu üldse asjasse. Sm Ansip oli tööpostil, nagu seda nõudis nii partei distipliin kui ka eriolukord TšePe.
Kas keegi püüab tõesti tollast aega mäletavaid inimesi veenda, et parteitöötaja ei kartnud süüdistust, et midagi läks nihu, sest ta polnud tööpostil nii vastutaval hetkel? Sedalaadi süüdistust kartis iga aparatšik nagu tuld! Vastupidi — erakorraline aeg lubas näidata oma püüdlikust, organiseerimisvõimet, taiplikkust, initsiatiivi st „koguda punkte” edutamiseks. Miks Ansip seda ei kasutanud?
Vastutavate parteitöötajate kohta kehtis aga üldine aparaaditöötajate reeglistik — nagu ikka erakorralise olukorra puhul. Tollal oli nn TšePe — „Erakorraline olukord” –, millel oli rida „astmeid”. Selle kohaselt: kui oli „häire” (sellised õppusigi korraldati), pidid kõik voodist välja kargama ja postile asuma. Ansipi tasemel juhtidel oli juurdepääs ka „erisidemele”.
Tollal oli juba kasutusel KGB-s ja ka parteis pisike seade, mis töötas raadiosidel, mis andis häire võtmesikuile ka siis, kui oldi näiteks tänaval. Sedalaadi aparaadid jagati välja Tallinnas. (90. aastate algul, kui mobiile veel polnud, tulid sedalaadi riistad — nime ei mäleta — tsiviilkasutusse). TšePe kehtimine tähendas, et kõik „võtmesikud” pidid olema postidel 24. tundi, kui vaja. Sm Ansip oli „võtmeisik” ja 2. veebruar oli TšePe.
Mida tegi aga sm Ansip tänaval? Analoogiate põhjal, mis jälle teada Tallinnast, Võrust, Pärnust ja ka üldise „asjade käigu” kohaselt — „töötas oma kaadriga”. Kaadrioskonna juhataja amet oli väga parteis oluline — tähtsam kui ideloogiatöötaja koht. „Kaadrid otsustavad kõik!” kinnitas Lenin ja seda kordas Stalin.
Töö kaadriga tähendas, et sm Ansip valis partei organisatsioonide sekretäre, koostas nomenklatuuri nimekirju. Ansipi käest käisid läbi kõigile vastutavatele kohtadele määratud inimeste isiklikud toimikud, kaasa arvatud juurde lisatud KGB spravkad selle kohta, kes on „ustav”.
2. veebruaril „mobiliseeriti” kümneid, kui mitte sadu parteiorgide aktiviste. Ja saadeti tänavaile — „esimest rinnet” moodustama, saadeti nimelt partorgid ja kõige ustavamad kommunistid, kes paigutati kriitilistesse kohtadesse korda looma/hoidma. Võitlusrühmi instrueeriti „keskusest”, pidevalt suunates neid siia ja sinna — vastavalt sellele, milline oli olukord. „Märgid” jagati, et omi ära tunda.
Ansipil oli aga suur eelis — ta tundis kõiki partorge nägupidi ja oli töös kaadritega tuttavaks saanud aktivistidega. Partorge sai edukalt kamandada inimene, kes neid tundis, tuttavad oldi nägupidi. Ansip ja tema partei pingutasid kindlasti selle nimel, et poleks avalikke lööminguid, et rahva protest ei paistaks kaugele, et saaks valetada, kuidas rahvas armastab nõukogude võimu. Selleks oli vaja, et partorgid koos KGB erariides meestega väänaksid vaikselt käed selja taha, kellel vaja.
Et see ebaõnnestus — et läks avalikuks skandaaliks, et oli vaja koeri — see oli Ansipi suur läbikukkumine. Kuid parteikaader ilmselt ei tulnud toime, kommunistide „võitlusrühmadest” ja tsiviilis KGB meestest murti läbi. Sm Ansip ei väärinud partei usaldust töös kaadriga. Kui ta olnuks sel ajal kusagil mujal, siis oleks ta kohe parteist välja visatud — sabotaaž!
Mineviku võiks jätta minevikuks. Kuid seda suurusjärku poliitikute, eriti peaministri puhul, kes on saanud kuulsaks aprillirahutuste mahasurumisega, pole minevikku, eriti kui see puudutab poliitikat ja rahvale nii valusaid teemasid. Veelgi olulisem on aga see, mida ta on rääkinud nüüd, kuidas püüdnud esitada minevikku. See on Eesti Vabariigi poliitika küsimus — keda peab saama usaldada ja kellelt on põhjust oodata tõtt.
Aga tõtt pole Ansip kindlasti rääkinud, ta on ajanud läbi vähemalt pooltõdedega, ilmselt ka otse valetanud.
