Kiri: Paremäärmuslus hävitab Eesti

Väidetakse, et Eesti Vabariik on uue iseseisvuse ajal eelkõige tänu heale juhtimisele saavutanud uskumatu õitsengu, et riigi majandustegevus on enneolematult arenenud ning nii riigi kui ka tema kodanike enesemääramisõigused kindlustunud. Tegelikult on Eesti Vabariik kui iseseisev institutsioon oma kodanike tahte ja kaitstuse väljundina asunud hääbumise ja hävingu teele.

Miks? Sest Eesti Vabariigil pole idapiirilepingut Venemaaga — ning kui ka selles kunagi üksmeel saavutatakse, siis on Eesti juba Euroopa Liitu kuulumise tõttu ikkagi täielikult avatud, ka idanaabrile. Teiseks, eestlus on teadlikult alistatud läänelikele võõrkommetele ning keel endise vene mõjusfääri vähendamise varjus varasemast allutatud hoopis suuremale ingliskeelsete väljendite survele. Kolmandaks, meie rahvuslik valuuta kaotab multirahvuslikus omandi- ja suhtluskeskonnas peagi olemasolu õigustuse.

Jätkates äärmusliku parempoolse arengu malli järgi, hävineb igal juhul rahvuslik omariiklus rahvusliku tootmisbaasi ja ressursside hävinemise, konkurentsivõime alanemise ning rahvusliku kultuurikeskonna kadumise tõttu.

Kapital liigub vääramatult aina suurema kasumi suunas. Saabub hetk, mil Eesti Vabariigi tingimused ei rahulda õigustamatutest maksusoodustustest hoolimata enam investorite huve. Järgneb ettevõtluse siirdumine atraktiivsematesse piirkondadesse, meile aga jäävad tarbimisühiskonna maksimaalse kasumi saamise soovist põhjustatud kõrged hinnad ja kasutatud tootmisressursid; lisaks veel majanduslik sõltuvus välisriikides asuvatest omanikest.

Mida avatum on kapitalikeskne majandusmudel, seda vähem sisaldab see empaatiat, omakasust sõltumatut abivalmidust. Seisukoht, et kasu saamise nimel on lubatud kõik, mida parasjagu keelatud ei ole, hävitab inimliku, eetilise käitumise ning ka ümbritseva elukeskkonna, näiteks loodusvarade näol.

Midagi ei saa muuta, kui selleks ei ole vajadust, huvi või tahtmist. Seepärast tuleks eelkõige alustada avatud diskussiooni eestluse ja Eesti Vabariigi üle. Vestlust ei tohiks mõjutada äriringkondade esindajad, debatt peaks toimuma nii neutraalsel pinnal, kui see tänapäeva oludes üldse võimalik.

Diskussiooni tulemuste järgi oleks võimalik otsustada, kas Eestimaa elanikud soovivad luua alalhoidlikumat ühiskonnamudelit või mitte. Kui mitte, siis pole midagi patriootilist tarvis teha. Ent kui tajutakse muutuste vajalikkust, siis on vaja leida viis, kuidas riik ja tema kodanikud kujunenud aheldustest vabastada. Tõenäoliselt vajavad need muutused ka põlvkondade vahetust.