Millegipärast teeb tööandja sellest aga tihtilugu suure numbri, kui mees koju lapse eest hoolitsema jääda otsustab. Alles me elasime kõik kaasa telestaar Vahur Kersnale tehtud ülekohtule, kui ETV tal ekraanilt taanduda lasta ei tahtnud. Lapsepuhkuse sai Kersna küll kätte, aga põrutas viimaks ikka lapse potitamise asemel ahve jahtima ja sattus veel õnnetussegi.

Eile ületas uudiskünnise tõsiasi, et üks vallavanem jääb vanemapuhkusele. Olnuks tegemist naisega, siis oleks sellest vaevalt keegi kirjutanud. Kui aga mehel, keda võib hea tahtmise korral avaliku elu tegelaseks pidada, sünnib viies tütar ja ta otsustab lapsega koju jääda, siis on see kahtlemata uudis. Kuigi tegelikult sünnib laps ju nii mehele kui ka naisele. Minu teada naised üksipäinis lapsi ei saagi, isegi mitte tänapäeval.

Mulle meeldib väga, et ka mehed võivad lapsega koju jääda ja seda teevadki. Natuke vähem meeldib mulle see, et kui isad lapse eest hoolitsevad ja sellest ka räägivad, siis arvatakse seda suureks asjaks — aga ema hoolt laste eest peetakse nii enesestmõistetavaks, et sellest ei kõlba nagu kõneldagi. Mis sa ikka sellest räägid, et hommikul õhtul päike tõuseb ja õhtul loojub. Nii on ju ikka olnud ning on ilmselt tulevikuski.

Tõelist võrdõiguslikkust pole aga saabunud ega saabu kunagi, seda puhtbioloogilistel põhjustel. Tõeline võrdõiguslikkus oleks ikka see, kui ka sünnitamine käiks naisel mehega kahasse või siis vähemalt nii, et üks kord üks ja teine kord teine. Ära tuleks jagada ka imetamise kord: mees kui tugevam sugupool võiks öised imetamiskorrad enda peale võtta.

Et see siiamaani võimalik pole, sellepärast lubab seadus mehel titega koju jääda ka alles 70. elupäevast. Varem oli piir lapse kuuenda elukuu peal, et titt ikka pool aastakesti rinda saaks, nüüd piisab pisut rohkem kui kahest kuust. Ent see, et mehed ikka veel ei sünnita ega imeta, näitab ainult seda, et mingit võrdõiguslikkust ei ole ega tule kunagi, olgu seadused kui tahes head.