Olavi Ruitlane: Oliver, ole seksikam!

See, et Kruuda-onu kommid maha müüs, on väga õige. Ükskord saab kõigil lapsepõlv läbi ja tuleb aeg käed vastu pükse magusast puhtaks hõõruda. Kõik saavad täiskasvanuks. Usun, et varsti müüb Leedo ka oma laevad maha, kaua sa ikka poisikese moodi paatidega solgutad.

Oliver on meedia käest palju kaigast saanud ja nüüd on ta ära jaganud, et ise meediat teha on palju turvalisem, sest meedikutega ei taha keegi norida või karvupidi kokku minna. Kruuda teab väga hästi, mida teeb! Meedikute kiusamise eest on alati pasunasse saadud.

Kes nüüd meedia-Oliveri uuel tegevusalal kiusama kavatseb hakata, tuletagu meelde kevadet 1211. Kaks Sakala joodikut, Lembitu ja Meme, läksid oma jõuramitega üle Ümera jõe, jõudsid kiriku juurde, panid selle põlema ja rüüstasid kõik, mis preestrile kuulus. Röövisid kariloomi ja naisi. Mis nad nendega küll sel hämaral ajastul tegid? Mainitud preester aga polnud lollpeade õnnetuseks keegi muu kui Ümera lätlaste hingekarjane 1208. aastast peale — Henricus de Lettis ehk Läti Henrik.

Ühesõnaga Lembitu, rumal roojane mulk, läks meedia kallale, ja mis juhtus — 21. septembril 1217 löödi ta selle eest maha. Ajakirjaniku ründamisest oli möödunud küll üheksa aastat, aga aastatel 1200-1300 liikus info protsessorites aeglasemalt kui viinamäetigu.

Nüüd valmistab Kruuda-onu portsu meediakanaleid, mis teeb temast endast automaatselt meediumi. Aga meedium, see on kõvem mees kui president, meedium teab meediast kõik. Kui mees oma projekti ellu viib, saab ta meediumi-Oliveriks, teabevahendiks, kes ei kuulu enam siia füüsilisse maailma, vaid on informaator selle maailma ja teispoolsuse vahel. Isegi dalai-laama ei ole nii kõva mees, Joseph Ratzinger ammugi mitte.

Meedium võib Johannes Paulus II teisest ilmast tagasi kutsuda ja kaamera ees kartulit praadima panna. Meedium võib oma kehast lahkuda ja niisama pärast sinna tagasi minna. Ma ükskord televiisorist nägin. Ja ta võib teise inimese kehasse minna. Liis Lass näiteks on raudselt võõra meediumi poolt röövitud. Tüdruk tahaks patse punuda ja poistega koos lahtise autoga ringi kimada, aga kole pervertmeedium ajab tema kauni kehaga kinnisvaraäri. Jälk!

Meediumi lõpp on Bô Yin Râ järgi jube. Peaaegu kõik meediumid vajuvad lõpuks tahtejõuetusse, moraalitusse kõlvatusse või lõpetavad hullumeelsetena. Aga mis siis, ja sinnani läheb niikuinii aega.

Kruuda häda seisneb selles, et tänapäeval ontlikud onud ja muidu tallekesed ei müü. Tuhnisin veidi internetis ja leidsin, et ainus luksus, mida ta endale lubab, on eksklusiivkell Breguet. Seegi umbes 150 000 maksev asi on kingitus. Siis oli vist kellegagi kahasse miski Ferrari-ost — ja kõik!

Reformierakonnale, Rahvaliidule ja Keskerakonnale annab igaühele 1,5 miljonit krooni, Kalevi turundusjuhile Alar Pingile kingib ametiautoks 2006. aasta Porsche. Igav! Aga kus on Oliveri enda luksusautokollektsioon ja kuus lennukit? Raha saab vagunite kaupa, aga raiskamist pole seejuures üldse näha. Vähemalt ei kajastu see kusagil.

Niisugune lihasuretamine meediamehele ei sobi. Meediamees peab korra kuus kusagilt hotelliaknast voodi koos prostituudiga alla viskama, kiiruseületamisega vahele jääma, võimalikult palju mõttetuid asju kokku ostma ja siis jumala rahus soga suust välja ajama. Vaat Andrus Värnik oleks hea meediamees. Viskab nii suurt kui väikest oda, väikest kaugemalegi, aga tal pole jälle piisavalt raha.

Sõõrumaa näiteks rentis peoks terve linnahalli, pidu siin, pidu seal, sportautod, on figureerinud seksikate topis — tubli poiss. Ja Jaan Toots, näed, pidas Estonias sünnipäeva, isegi Rüütel ja ülempapp käisid mitmenaisepidaja käppa surumas. Vaat nii tuleb elada, Oliver. Liiderdad, mis jaksad, aga tähtsad mehed söövad sul ikka peost.

Kui Oliver meediat tahab teha, tuleb tal ka rahva poolehoiu võitmiseks midagi järsult seksikat teha. Käsipalli toetamine ei ole seksikas, käsipall… see on rohkem noorukite eneseavastamismäng ja meediaga manipuleerivale mehele see kohane ei ole. Veidikene lootust annab Anu Saagimi koos Justiga äraostmine, see oli küll juba päris ilus žest. Mina oleks Justi-ostmise artikli pealkirjaks pannud “Kruuda muretses endale silikoonrinnad”. Mis sellest, et nad peatoimetaja küljes on.

Välimusega tuleb samamoodi midagi ette võtta. Mustad prillid näitavad mees jõhkardina, Matrixi imago ei ole enam moes. Meediamees võiks veidikene lilla välja näha, see neutraliseerib suhted nii naissoo kui meessooga, tekitades samal ajal huvi ja usaldust. Ühesõnaga: roosad prillid, kitkutud kulmud, alt laienev teksapüks ja lilleline särk, kolm nööpi ülevalt lahti, et rinnakarvad ja kuldkett varjule ei jääks. Ja ongi pööhvekt!

Ühest on veidi kahju — piimatootjat Tere-Oliveri, kilekott peas, ei näe me enam kunagi miski tehase seadmete vahel asjatamas. Vaat see oli uhke pilt! Iga kord, kui ma neid klippe nägin, rehabiliteeris ta ennast minu silmis täielikult. Viimseni — nii, et ma ei uskunud kunagi, et inglina mõjuv, valges kitlis steriilne kilekotimees tormab omavoliliselt õlise saega metsa langetama või kirjutab kohukeste peale rumalaid tähti. Ei usu siiamaani!