Hardo Aasmäe: Loa korral nihutagem piiri

Kolm meest — Warnig, Putin, Schröder — on alustanud ettevõtmist, mille äriplaan riivab servapidi ka Eestit. Mõistagi on tegu paljuräägitud Läänemere gaasitoruga. Asja mõistmiseks on oluline kõigepealt avada selle ettevõtmise äriline maagia.

Tegemist on ju muinasjutulise nähtusega, sest enne seda hiiglaslikku toruplaani pole nende meeste äridest kuulda kippu ega kõppu. Seni on nad olnud tublid riigiametnikud. Matthias Warnig Ida-Saksa salateenistuses ja samuti Dresdner Pangas, Vladimir Putin N Liidu ja Venemaa salateenistuses ning Gerhard Schröder… saksa sotsiaaldemokraatias.

Schröderi sattumine sellesse seltskonda peitub ehk tema hüüdnimes, mille ta sai saksa naljahammastelt. Nimelt hüütakse teda Audiks — vihjega tema neljakordsele abielule. Teatavasti on Saksamaal lahutus üsna kallis lõbu, mille korvamine vaskpoolse partei aktivistil võib osutuda üsnagi laostavaks. Asjata ei öelda meilgi, et lahutus on nagu põleng. Kuid kolm korda elu jooksul…. selleks on vaja palju raha. On vaja nii palju, et ükski kolmest abikaasast ei asuks isiklikus kibestumushoos rikkuma eksabikaasa poliitilist tippkarjääri.

Need kolm meest, kelle ärilistest kogemustest ei ole midagi eriti teada –või on nad ehk edukat salaäri ajanud –, on äkki püsti pannud “sajandi projekti“. Mõistagi sai seda teha kasutades ära oma positsiooni juhtivas riigiametis ning n-ö vabal ajal valmistada endale ette isiklikku pensionifondi. Ühest korralikust gaasitorust jätkub elatist elu lõpuni.

Mõistagi on neist meestest tubli, et nad mõtlevad äraelamisvõimalustele pärast erruminekut ja loodetavasti loobuvad seega riiklikest erisoodustustest. Ent siiski on paljudel jäänud kripeldama küsimus, kui palju need mehed toru asja ajades lähtusid avalikest huvidest või kasutasid oma ametiseisundit küüniliselt erahuvides.

Mõistagi on see eelkõige saksa ja vene ühiskonna probleem. Meil on kasulik tausta teada. Meil oleks siiski üsna mõistetamatu, kui ühel päeval näiteks ilmneks, et Ilves ja Halonen on omavahel salamahti Soome lahe suuräri ajamas. Vabast ajast. Mõni elektrikaabel või gaasijuhe. Riigi toel.

Paraku just selline Nord Streami äri just ongi. Torujuhtme maksumus meres on mitu korda kallim kui maismaal, kuid samas ei pea maksma transiiditasusid. Kalli torujuhtme maksab riigiettevõte Gazprom kinni, tarnitav gaas aga odavneb tänu transiidikulude puudumisele.

Ainuüksi Soome lahes hoitakse kokku umbes 250 miljonit dollarit aastas, mis muidu kuuluks eesti või soome rahvale (riigile). Sellega moondatakse gaasituru olukorda Euroopas ja avaldatakse survet Ukrainale ja Valgevenele.

Meie ei võida sellest toruärist mitte midagi, kuid probleeme tekib küll: alates keskkonnakaitsest ja lõpetades Gazpromi eraarmeega. Mida siis teha? Ilmselt seda, mida on välja pakkunud välja EV välisministeerium. Luba mitte anda, kuid kui seda teha, siis tuleb nihutada ka merepiiri Soome lahes keskjooneni, et gaasitransiidi eest raha sisse kasseerida ning mitte lasta erarmeedel ja veepealsel naftatransiidil laiutada.

Kui valitsus täna uurimisloa siiski annab, siis homme ootame riigikokku eelnõud merepiiri laiendamisest.