Ma ei tea, mis otsaga linnavalitsuses mõeldakse, kuid peaga kohe kindlasti mitte. Üheski äriettevõttes ei tuldaks iialgi selle peale, et kui üks meetod ettevõtte kasumi parandamiseks hästi ei mõjunud, siis tehakse seda rohkem. Linnaaparaadis küll.

Ajalugu on näidanud, et pakkumise piiramine ei ole kunagi pannud piiri ei alkoholismile, narkootikumide tarbimisele, suitsetamisele ega prostitutsioonile. Pealtvaatajana võib vaid ohata, et küll alles pingutavad, kuid elades kodaniku ja maksumaksjana selles riigis ajab vihale.

Ma ei saa aru, miks ei kaasata nende probleemide lahendamisse majandusteadlasi. Suvaline elementaartasandi majandusteooriaga kursis olev inimene saab aru, et pakkumise piiramine ainult muudab pakkumise vorme ja suurendab ahvatlust turu nõudlust rahuldada. Ma ei hakka siin mingit majandusteoreetilist süvaanalüüsi tegema (sellega saab näiteks Pajula palju paremini hakkama), kuid uskuge — pakkumise piiramine ei lahenda midagi ning viib pakkumise legaalsetest kanalitest põranda alla.

Aga ikkagi paneb mind imestama see, et 50 aastat kestnud turujõudude vastu võitlemisest pole õppust võetud ja sellega tegeldakse sama nüri järjekindlusega nagu nõukaajal.

Kui tahetakse piirata alkoholi tarbimist, siis tulebki piirata alkoholi tarbimist. Tegeleda tuleb nõudluse, mitte pakkumisega. Sama kehtib ka narkoootikumide ja muude selliste pahede kohta. Selle jaoks on olemas massiteabevahendid. Saab ka rakendada repressiivseid meetodeid, kui tahtmist on.

Ent pakkumise piiramine tekitab juurde uue kuritegevuse vormi, mida on hiljem väga raske välja juurida. Raha voolab põranda alla, must majandus puhkeb õitsele, tõmbab ära legaalset tööjõudu, vähenevad maksud, laieneb muu kuritegevus jne. Kas see ongi eesmärk?