Reimo Mets: Martin, Saulus ja Paulus
Noorelt õppis tulevane apostel Paulus Jeruusalemmas rabiks (preestriks). Fanaatilise variserina võttis ta aktiivselt osa esimeste ristikoguduste jälitamisest. Ta olevat isegi olnud esimese ristiusu märtri Stefanose surmamise üks peamisi õhutajaid. Aga juhtus ime. Teel Damaskusesse, kuhu ta palus ise end saata kristlasi vahistama, tabas teda eriline nägemus. Tsiteerime Uue Testamendi Apostlite tegude raamatut:
“Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: “Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?” Aga tema ütles: “Issand, kes sa oled?” Ja hääl vastas: “Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad. Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.”
Mehed, kes temaga koos käisid teed, seisid sõnatult; nad kuulsid küll häält, ei näinud aga kedagi. Aga Saulus tõusis maast üles, ja oma silmi avades ei näinud midagi. Ning ta viidi kättpidi talutades Damaskusesse. Ja kolm päeva oli ta pime, ei söönud ega joonud.”
Kui Saulus kolme päeva möödudes jälle nägijaks sai, laskis ta end otsemaid ristida. Temast sai nüüd see Paulus, keda meie, kristlased Peetruse järel apostlitest ehk enim lugu peame.
Oma viimases arvamusloos tegeleb Martin Helme sisuliselt genotsiidiga. Ta kutsub jultunult üles hävitama homosid (see on vale: Helme ei kutsu oma loos mitte kedagi hävitama, vaid tõrjuma homoliikumist — toim), kes tema arvates on vähkkasvajad. Kui homod esitavad sellest tulenevalt kaebuse õiguskantslerile, tuleb kohe vastuseks, et homod jälle möllavad ja nõuavad ning mina, vaeseke, olen nüüd inkvisitsiooni ohver.
Aga mida teeks tavaline pereisa, kui kuuleks, et keegi tuleb tema peret hävitama? Või mida teeks Helme siis, kui tema laps tuleks ja ütleks, et issi, ma olen pede või lesbi? (Saulus ka arvas, et seisab õige asja eest, kuid üleöö sai tast äkki Paulus.)
Kust võtab haritud inimene 2007. aastal endale õiguse, kasutades sõnavabadust ettekäändena, teostada verbaalsel moel genotsiidi? See ei ole mitte midagi muud kui rünnak ühe isikute grupi vastu, kellel on samamoodi taskus Eesti Vabariigi pass. Kusjuures vahetegemiseks on Helme valinud diskrimineerivalt seksuaalse orientatsiooni ning eriti häirib teda just homode olemasolu.
Helme õigustus oma artiklile ja järgnenud teleintervjuule, et nii arvab valdav osa eesti rahvast, ei ole enam sõnavabaduse küsimus. Ka Hitler arvas, et juudid ei peaks olemas olema. Kas teile ei tundu, et siin on tegu sarnase ideoloogiaga — puhastame eesti rahva vere nendest homodest kui vähkkasvajatest?
Martin Helme, te ei saa õigustada oma üleskutset sellega, et enamik arvab nii. Mis siis, kui arvab, võibki arvata, seda ei saa keegi kellelegi keelata, kuid normaalses riigikorras ei ole lubatud kutsuda rahvast üles saavutamaks oma eesmärke vägivalla kaudu. Minu arvates on Helme hakkama saanud viimase aja parima natsismi näitega. Taolised üleskutsed ei ole demokraatlikus riigikorras aktsepteeritud.
Paraadi korraldamise üle sellises võtmes võib ju vaielda, kuid kindel on ainult üks — seda ei saa ega tohi mitte kunagi ära keelata. See on oluline demokraatia alustugi — vabalt koguneda ja avaldada arvamust. Kujutagu Helme ette, et aated, mille eest seisate, oleksid jäänud kõik olemata, kui poleks toimunud Hirvepargi koosolekuid. Kujutage ette, et te oleksite pidanud nendeks kogunemisteks loa saama KGB või miilitsa poolt. Loodan, et iva jõudis teile nüüd kohale — mis võivad olla keeldude tagajärjed.
Homod on alati olnud rahumeelsed ja ei ole kordagi kutsunud üles saavutama oma eesmärke vägivallaga. Vägivald ei ole see, mis sünnitab sallivust ja tolerantsi. Ka ei ole homod süüdi selles, et nad on homod, nagu teie ei ole süüdi selles, et olete hetero.
Rohkem sallivust, Martin Helme! Lõpetage need labased artiklid teemal, et homoks olemine on haigus, puue, vähkkasvaja jne. Tänaseni pole homoseksualismi põhjused tõestust leidnud ja vaevalt, et teie näol on tegemist Alfred Nobeliga, kes selle tõe suudab avastada.
