Kiri: Usuvabaduse paradoksid
Eesti satanistidele tuli selline teadaanne muidugi täieliku üllatusena, sest seni on Eesti Vabariigi reaktsioon meie katsetele end ametliku kogudusena registreerida olnud eranditult negatiivne.
Satanistide seni viimaseks jäänud avaldus palvega end ametlikult kogudusena registreerida esitati Harju maakohtu registriosakonnale kaks aastat tagasi, kuid saadud vastus ei pannud ühegi satanisti südant rõõmust põksuma: see oli „iseenesestmõistetavalt” eitav.
Kohtu registriosakonnale esitatud vastulausega, milles seletati ülipõhjalikult iga Harju maakohtule muret tekitanud punkti, ei saavutatud samuti soovitud tulemust. Harju maakohtu kohtunik Jaanus Saaremõts väitis oma määruses, et satanistliku koguduse registreerimisest keeldumine on igati õigustatud ning Eesti demokraatlikus ühiskonnas on hädavajalik usuvabaduse piirang, mis ei moonuta ühelgi viisil usuvabaduse olemust.
Olulisima põhjusena tingivat vajaduse sellise piirangu järele Tartu Ülikooli poolt antud eksperthinnangus esitatud tõdemus, et vaimselt ebastabiilsele persoonile võib satanistlik filosoofia laastavalt mõjuda.
Satanistide esindajatel pole senimaani olnud võimalust mainitud kirjatükile pilku heita, ka ei ole meiega jagatud infot ülikooli teaduskonna või isikute kohta, kes uuringu läbi viisid ja kokku panid. Seega on asjaga seotud isikutele täielikult teadmata edasisteks sammudeks oluline info — uuringu sisu, mis aitaks hinnata omakorda selle adekvaatsust ja teaduslikku tausta, mille põhjal kohtunik lõpuks otsuse tegi.
Seega varjavad Eesti Vabariigi õigusorganid teadlikult satanistide esindajate eest kohtuprotsessis kasutatud ja protsessi käiku mõjutanud olulisi materjale. Samuti leidis Saaremõts põhjendamatult, et satanistlik ideoloogia juurutab hoolimatut ja üleolevat suhtumist teiste inimeste õigustesse ning näitab üles üldist lugupidamatust üldinimlike väärtuste ja traditsioonide suhtes.
Muidugi, uuringu põhjal üritati ka väita, et suurimat usuvabadust ilmutasid kristliku taustaga riigid, ning tuleb tunnistada tõsiasja, et satanism kui religioon või elufilosoofia pole tõesti kristlikust maailmapildist läbiimbunud mõttemalli kohaselt „vennaarmastuse” religioon.
Ometigi ei tohiks kristlik taust ühelgi tõsiselt demokraatiat austaval riigil lubada usuvabadust piirata põhjendusega, et antud religioonil ei ole küllalt sarnaseid jooni kristlusega. Pealegi… kas kõik siis on tõesti meie „vennad” ja „õed”? Ei, veri on paksem kui vesi, ning seda peaksid eestlased võrdselt teiste väikerahvastega vägagi hästi teadma.
Põhjenduseks satanistide registreerimata jätmisele tuuakse viide, et satanismi näol pole tegu piiritut ja üleüldist armastust viljeleva nähtusega, kuigi üheski kirikuid ja kogudusi puudutavas seaduses pole märgitud, et mis tahes religioon peab tingimata viljelema tingimusteta armastust kõige ja kõigi suhtes.
Samuti ei suudeta satanismi suhtes esitada mitte ühtegi seisukohta, mida poleks juba mitu korda ümber lükatud, kinnitamaks satanismi sobimatust inimühiskonda. Mida iganes ka vastuväiteks ei tooda — kõik oponentide vastuväited toetuvad nende endi arvates süsteemile, millega ühel endast lugupidaval satanistil mingit väidetavalt vastanduvat seost pole: humanistlikele väärtushinnangutele.
Seega — paremal juhul alateadlikult, halvemal juhul teadlikult — ikka veel ollakse kinni ühe kindla religiooni kultiveeritud valemis: satanism = antikristlus; mis omakorda tähendab, et riiklikul tasandil hinnatakse erinevaid religioone kahtlemata kristlike kriteeriumide järgi.
Selline suhtumine on pehmelt öeldes aegunud ega sobi mitte mingil juhul riigiametnikele, kes teenivad väidetavalt riigikirikuta riiki, on oma otsustes erapooletud ning peaks sellest lähtuvalt hindama kõiki usuorganisatsioone neutraalse mõõdupuu järgi. Kust tulevad ometi satanismivastased õudusjutud ja müüdid, mis ei jää oma laialt levikult alla kurikuulsatele linnalegendidele?
Isegi FBI on olnud sunnitud tunnistama, et neil pole mitte ühtki tõendit väidetavalt satanistide poolt toime pandud rituaalmõrvadest. Mida siis sellest arvata, et Eesti satanistid on ikka veel registreerimata, samas kui nende religioonide üldise suuna esindajad, mille puhul on teada mitmeid rituaalmõrvu üle maailma, on Eestis ametlikult registreeritud? Võrdne kohtlemine, erapooletus? Vaid tühjad sõnad.
Jääb mulje, et iga kord, kui tuleb juttu satanismi legaliseerimisest Eestis, kahvatuvad riigivõimud hirmsa mõtte ees, justkui kistaks satanismi ametliku religioonina registreerides ribadeks ühiskondlikud moraalistandardid ning hävitataks inimeste psüühika. Ilma tõenditeta on see aga lühinägelik eelarvamuste käes tõmblemine, mida endast lugupidavad riigivõimu esindajad endale lubada ei tohiks.
Pöörates pilgu siinkohal teisele mandrile, tundub, et neil on oma kultuuride- ja usuvabaduse mekas meile üht-teist õpetada. Nimelt on Ameerika Ühendriikides, mis on maailmas tuntud oma indiviidi õigusi väärtustava suhtumise poolest, juba 1966. aastast alates täiesti seaduslikult eksisteerinud Saatana Kirik. Samuti on seal ametlikult registreeritud usuorganisatsioonide seas oma koha leidnud Sethi Tempel ja Esimene Saatana Kirik.
Kuid, kinnitagem turvavööd: täiesti ametlikult tegutseb USA-s ka mitmeid natsionaalsotsialistlikke parteisid ning nende kõrval veel mustanahaliste inimõiguste eiramisega kurikuulsaks saanud Ku Klux Klan. Viimasel on küll vähe pistmist religiooniga, kuid siiski peaks asjaolu, et USA-s eksisteerivad täiesti seaduslikult inimõigustele potentsiaalselt ohtlikud organisatsioonid, näitama, et erinevalt USA riigivõimudest käivad Eesti omad senimaani ringi, silmaklapid peas. Kõike seda vaid selleks, et mitte millegi „enneolematu” lubamisega Baltimaade üldisest riikide massist silma paista.
Kas pole tõde siis see, et Eesti Vabariik peaks oma kolmanda koha USA-le loovutama, seniks kui oma hirmudele ja eelarvamustele on lõpuks ometi silma vaadanud?
