Aivar Pohlak: Pisa tornist — tähenduslikult

Eesti–Horvaatia jalgpallikohtumise eel palusin mängu ametlikuks avajaks ministri, kellega staadioni fuajees väljakule minekut oodates meil staadioni asjus midagi vaidluse sarnast tekkis.

See on kuritegu, et riikliku tähtsusega staadion sinu käes on; sa ei tule staadioni haldamisega toime; riik andis staadioni ehitamiseks raha, aga sina maksid selle tagasi; tee silmad lahti ja vaata, mis sul siin toimub; see staadion tuleb sinu käest ära võtta

, ütles ta — ja mina püüdsin vaadata: staadion oli rahvast täis, meeskonnad seisid mängupäevaks suure vaevaga imeheaks saadud murul — hoolimata sellest, et väljak kasutusel märtsi keskpaigast saati, ja sellest, et muru kasvamiseks sobivad ilmad saabusid alles mai teisel poolel — ja laulsid koos rahvaga Eesti hümni, ja ma tundsin ennast nagu Naatsaretimees — kujundi valesti mõistmise vältimiseks lisan, et just kannatuste osas — rist seljas, vabatahtlikult Kolgata mäest üles minemas, kõrva ääres kaasajooksja kirglikult parastamas:

tõsta jalgu kõrgemale, saatananahk, või sa julged neid järele lohistada ja tolmu üles keerutada

.

Loomulikult ehmatasin sellise suhtumise peale, kuigi tean hästi meest, kelle enesekindlast kõneviisisist pärinevad ministri jalgpallialased ja paljud muudki seisukohad, kuid enamaks ehmatusest kujunes järeldus, mis vaevanud mind tollest mängust tänaseni — staadion staadioniks ja mina minuks, aga kui nii käib hinnangute ja hoiakute kujundamine riigi tippjuhtkonna tasandil ja juhtidel pole selget pead ja kindlat meelt, siis on meie rahva jaoks midagi väga valesti: me ei ole kaitstud ei väljast lähtuvate ohtude, riigisiseste valede ega halbade otsuste või arengute eest, sest ettesosistajatel on alati vastutusevabalt mingi oma pisike asjake ajada, ja üldiselt ja ilusasti nad mõelda ei oska, rääkimata pikast, selgest ja vastutustundlikust tulevikunägemusest.

Ja mulle meenus praamisõda Leedoga, mille teadsin olevat tekkinud täpselt samasuguse kõrvasosistamise teel nii valitsuses kui ajakirjanduses, ja lõpuks oli palju neid, kelle jaoks asi selge, ja kõik nad lugesid muu hulgas Leedo miljoneid, ja sosin muutus kõvaks hääleks ega lasknud otsuseid teinud ministril olukorda rahulikult näha ja hinnata — temagi meeled tegelesid sel hetkel ärapanemisega, kuigi tundus, et riiklikult olulise ärapanemisega — ja ta lõpetas ministrikarjääri tagasiastumisega — küllap on selles loos teisigi tasandeid –, ometi peaks olema lihtne mõista, et riiklikult kulude katmise kaudu toetatud laevaliin toob kaasa laevaomaniku rikastumise, sest isegi siis, kui toetus katab kulud sendi pealt ja tulude-kulude vahest kasumit ei teki, saab peremees vara laevade näol, ja see vara on suur; kummaline, et kapitalismi meie maale lubanud inimesed ei mõista selle inimeste maailmas olemise viisi kõige lihtsamaid tähendusi.

Märgin igaks juhuks, et mulle ei meeldi tavakapitalism kui ühiskonna seisund, aga ma püüan seda mitte välja elada inimeste tasandil ja nende peal, kes ei ole mulle sümpaatsed, ja ma ei taha olla innustatud kadedusest või rahulolematusest, et ma pole laevaomanik või muidu rikas mees, katsun mõelda üldisemalt ja olla õnnelik maailmas olemise kui asjaolu üle, sest minu arvates on ainult nii võimalik teha õigeid järeldusi maailma kohta ja olla enda suhtes ja maailma ees aus.

Mõistagi tegin loo alguses kirjeldatud vestlusest mõned lihtsad järeldused enesegi jaoks, näiteks selle kohta, miks teatavad riigiametid mind kiusavad ja higivalamist millekski muuks peavad — küllap pole sellise hoiakumuutuse korraldamine keeruline, kõneldud ministergi rääkis ju kolm-neli aastat tagasi ajalehes minu ordeniga autasustamise vajadusest ja minu hallidest juustest, aga nüüd kõlas ta pigem nii, nagu sooviks mind pokri pista.

Tean, et inimene on ebakindel ning vajab maailmas olemisele kinnitust ja tuge väljaspoolt iseennast, eeskujusid, ja küllap on eriti ebakindel eestlane — orjapõli, küüditamised, tapmised ja põgenemised –, me oleme väike rahvas ja väikese rahva hulgas võimendub kõik, nii hea kui halb, ja küllap leiame siit põhjuse ka esimese Eesti Vabariigi kestmisele vaevu inimpõlve jagu, paarkümmend aastat; ja samasugune oht varitseb meid meie ebakindluses praegugi: taas paarkümmend aastat ja meie riiki ja rahvast ei pruugi tegelikus tähenduses enam olla — katsuge mõista, millele viitan, see ei ole Venemaa oht, mis meid praegu esimesena ähvardamas ja juba allagi neelamas.

Hea, et sellest hingelt ära kõnelemisest ei tulnud ainult lugu ühest ministrist — ma ei taha, et tema kallal õiendama hakatakse –, kuid lisan siiski kujundi — näiliselt julma, aga olulise ja täpse kogu meie rahva jaoks ja iga inimese jaoks eraldi: pea viltu maailma vaadates paistab maailm teistsugusena ja ainsa sirgelt seisva asjana saab nii tajuda Pisa torni, aga see pole õige vaatenurk ja on väga tähtis, et suudaksime kõigist välistest mõjutustest hoolimata hoida kaela sirge ja pea püsti — igas mõttes –, sest maailm on loodud olema otse ja Pisa torn jääb vildakaks isegi siis, kui ta on paralleelne meie kallutatud vaatenurgaga ja tundub sirgena, ja ka siis, kui me seda endale hommikust õhtuni korrutame, kuigi nii võib-olla lihtsam ja nii võib tunduda hea.

Ja veel olulisem on, et pea püsiks sirgena neilgi, keda me valinud oma riigi ja rahva saatuse üle otsustama, sest iga väiklusest tingitud samm sellel tasandil on rahva jaoks hukutavama tähendusega kui sarnane viga lihtinimese tasandil.

Loo alguses kirjeldatud vestlusest aga mõtlen teiselgi moel — meie üsna kirglikus kõneluses oli kaks-kolm, küll üsna lühikest, kuid minu jaoks olulist hetke, mil nägin ministri silmades inimlikku helki — kurba ja mõistvust otsivat; kusjuures annan endale aru, et see võib olla minu kujutluse ja usu vili, aga tean, et selline usk kandub lõpuks üle sellesse, kellesse usun –inimesse; ütlen seda, sest see on minu jaoks tähtsam kui julm ja ebaõiglane kriitika, mida kuulsin.