Ülo Mattheus: Miks kardame selget mõistust?
Mina jätsin kunagi ammu suitsetamise maha, sest ühel hetkel tundsin, et see ei lase mind enam keskenduda. Krooniline suitsetaja ju üle poole tunni ilma suitsuta vastu ei pea, ahelsuitsetaja tõmbab aga suisa ühtejärge. Selle põhjuseks on asjaolu, et ka nikotiin tekitab stressi, selle vältimiseks on vaja tõmmata uus suits. Ahelsuitsetajana oled sa ju kogu aeg stressis, ja mis keskendumisest saab siis juttu olla.
Keskendumine meditatiivses tähenduses ei ole nikotiinikule aga üldse saavutatav. No istud natuke aega mõnusas asendis, aga juba hetke pärast ei suuda mõelda millelegi muule kui suitsule. Mina leidsin ühel päeval, et inimene, kes ei suuda mõelda millelegi muule kui suitsule, ei ole vaba. Ma olin sõltlane. Nii otsustasingi, et jätan suitsetamise maha. Nüüd ei sega mind enam miski ja ma saan olla rahulikult oma mõtetega.
Kui nüüd veel natuke mõtiskleda, siis eks just mõtlemis- ja oma olemasolu teadvustamise võime on see, mis eristab inimest teistest elusolendist. Tõsi, viimati nimetatud võime on näiteks ka šimpansidel, kes peeglisse vaadates teavad, et sealt vaatab vastu tema ise ja mitte teine šimpans. Kuid et ka inimene on loomariigist pärit, siis ehk peitub just siin selgitus, miks paljud meist soovivad viia end alkoholi abil tagasi seisundisse, kus mõtlemisvõime on välja lülitatud, ja võib end täpselt niisama vabalt välja elada nagu ahvid džunglis. Samas võib mõista ka Tallinna linnavalitsust, mis avastas ühel päeval, et loomakari trambib läbi linna nagu „Jumanji” filmis, hävitades enda teel kõik ettesattuva.
Kuigi antud juhul näib alkoholipiirangute taga olevat linnavalitsuse soov teha poliitikat ja meelitada oma vankrisse kõik need, keda äsjane amokijooks ärevaks tegi, ei vähenda see soov piirangute positiivset mõju. Nagu osutab Euroopa Komisjoni raport “Alkohol ja Euroopa”, võib alkoholi kättesaadavuse vähendamine 24 tunni võrra nädalas säästa Euroopas igal aastal hinnanguliselt 123 000 eluaastat, mis kaotatud invaliidistumise või enneaegse surma tõttu; alkoholiaktsiisi tõus 10% võrra hoiaks raporti kohaselt ära 9000 surma aastas. Piirangutega alkoholireklaamile oleks võimalik säästa koguni 202 000 eluaastat. Eriti halb on raporti hinnangul alkoholireklaami mõju noortele, mis kujundab neis alkoholitarbimise suhtes positiivse hoiaku.
Kuid just hoiaku küsimus ongi kõige olulisem. Ei promo ju televiisor meile prime time’il, et “mõtelda on mõnus”, nagu luuletas Runnel, vaid ikka seda, et mõnus on juua — olgu siis lahjemat või kangemat kraami. Ja mis me siis süüdistame inimesi, eriti noori, et nad teevad just seda, milleks neid agiteeritakse.
Muidugi on meil ka igati positiivne Eesti Päevaleht raamatumüügi kampaaniaga, mis kuulutab, et lugemine on endiselt moes. See kõlab ju peaaegu sama ilusti kui Runneli luulerida. Või sama lootusetult? Kas raamatumüügikampaania suudab võitluses inimhingede eest võistelda viinatootjate müügikampaaniaga? Kui viinatootjat toetab inimese naudingujanu, siis raamatulugemine võib tänapäeval tunduda paljudele lootusetu anakronismina.
Lõppkokkuvõttes on ühiskonnal kaks valikut: kas seada endale aina rohkem piire, et vältida suure inimhulga pidevat hämarolekut, või üritada muuta ühiskonda haritumaks, ühes millega suureneb nende inimeste hulk, kes eelistavad olla selge mõistuse juures.
Mulle ei meeldi üldiselt islamiühiskondi eeskujuks tuua, aga üks saavutus, millega nad on meist ees, on just nimelt täielik vabadus alkoholist. Inimene, kes joob, on islami seaduste järgi paaria. Teatud piirides kehtib see reegel ka meil — selle vahega, et me anname hinnangu vaid äärmustele, tunnistades paariaks vaid tolle, kes on joomise tagajärjel juba täiesti alla käinud. See on inimene, kes on pidevalt täis, kelle perekond on tõenäoliselt juba lagunenud, kes on võib-olla kodutu ning haiseb pesematuse ja kuse järgi. Ta ei ole enam isegi mitte loom, sest loom endaga nii ei tee.
On üsna kummaline, et me lubame ja talume joomist, mis selle kõigeni viib, aga taunime tagajärgi, kui inimesest on saanud elav laip. Niisuguseid inimvaresid võib kohata hommikuti näiteks Balti jaama juures kusest haisevate kioskite taga kulistamas esimest annust lõhnavett. Need inimesed on ühiskonna jaoks maha kantud, need inimesed on juba kloaagis.
Ent kas siis ühiskond tõesti peab nii toimima? Et sünnitame, kasvatame ja harime neid, ja ühel päeval kui nad seal Balti jaama taga haisevad, käime neist õudusega mööda? Sest me ei osanud ega ka tahtnud neid hoida alkoholi eest. Et me ei osanud ega tahtnud hoida alkoholi eest ka neid, kes sõitsid end autoga surnuks; kes purjuspäi vägistasid või tapsid; kes iga päev peksavad oma naist ja lapsi… Et me ei osanud ega tahtnud hoida ka nende ohvreid.
Mõistagi on see küsimus retooriline. Igaüks saab ju aru, et ühiskond nii toimima ei peaks. Vähemasti selle tervem osa tahaks tunda, et ühiskond on midagi, kus tehakse ilusaid asju, kus õitseb kultuur ja heaolu nii vaimses kui ka materiaalses tähenduses. Ent seni kuni meist väga suur osa ei oska väärtustada teadvuselolekut, mis on väärtuste loomise eelduseks, on ilmselt paratamatud ka piirangud, sest nii kaua, kuni loomakarjad kappavad õhtuti läbi linna, polegi muud teha kui neile tõkkepuud ette seada.
