Kati Murutar: Laps jääb ikka lapseks

Oi, appi-appi, mu laps lõpetab gümnaasiumi — ja mina ei jõudnudki hea ema olla. Ei jõudnudki tema peal ja tema arvel emaks õppida. Kas nüüd ongi kõik läbi, hilja, möödas?

Ilmselt on see väga paljude emade — ja eks ka isade — ahastav karjatus päevil, mil kooli lõpetamise fakt tundub justkui lõpetavat ka lapsepõlve. Koolilõpp tundub emaduse-isaduse töö selle noore inimese kallal lõpetatuks kuulutavat. Neil, kel on peale selle ühe lõpetaja veel lapsi, võivad end vähemasti lohutada sellega, et vanima kulul õpitut saab rakendada nooremate lapsepõlve õnnelikumaks, sujuvamaks, valutumaks muutmisel.

Tegelikult on selline lohutamine siiski illusioon ja petukaup. See laps on oma vanemate käes õppevahendina oma saatuse kätte saanud ja ülesande täitnud — tema lapsepõlvega on nüüd kõik

On ikka tõesti või?

Tegelikult ei muuda kooli lõpetamine ega ükski teine vahepaus, teivasjaam, piknik pikal rännakul kohe ja päeva pealt midagi. See laps on 18-19-aastaselt ikka veel laps. Enamik inimesi jääb oma loovuse ja värskuse poolest veel kauaks, kui isegi mitte elu lõpuni lapseks oma emale — ja eks ka isale. Ka kõige täiskasvanum laps on siiski laps. Nii heas kui halvas mõttes.

Tavatseme öelda: mina sain lapse, minul on laps. Heal juhul väljendume “meie”. Aga praegu gümnaasiumi lõpetavad Draakonid ja Maod on ju mäletatavasti sellised nõukogude aja lapsed, kelle sünni juures isad veel polnud. Laulev revolutsioon kogus nende laste sündides alles kõrgust ning oma riigi ja raha; lipu, vapi ja hümni saime alles mõni aasta hiljem.

Neid laulva revolutsiooni lapsi sündis tärganud lootuste paistel nii palju, et lasteaiad ja koolid said täis. Tärganud lootused ajasid noori emasid-isasid töötama ja teenima, ehitama ja rajama, avanenud piiride taha imet vaatama ja tükikaupa koju tooma. Paratamatult on tervel meie põlvkonnal, Eesti Vabariigi taassünni eel ja ajal ilmale toodud laste vanematel, praegu põhjust küsida: kes meie lapsed üles kasvatas? Selge see — meie sigitasime ja sünnitasime. Aga kes kasvatas?

Riik — ja tema pakutavad lasteaiad-koolid-huviringid loomulikult. See tundub nii enesestmõistetav. Ja see on nii üldine. Kui põnn on — enamasti vanaemade-isade abiga — paariaastaseks poputatud, antakse ta ühiskonnale kasvatada. Nii tüüpiline. Kõigil meil ühtemoodi. Suisa ainumõeldav, et emadel-isadel on töö. Kodude ehitamine. Töö. Enesetäiendamine. Töö. Maailma avastamine. Töö. Eduredelil edenemine. Töö.

Niisiis on kool ja õpetajad meie laste elus olnud palju olulisemad, kui oleme harjunud endale tunnistama. Piinlik tunnistada ju, et laps kohtub õpetajatega rohkem kui oma vanematega — ja on koolis rohkem kui kodus. Kool on selline enesestmõistetav koht. Kus mujal siis laps olema peaks, kui on tööpäev ja vanemad on tööl, eks ole?

Kooli ja õpetajate alatine olemasolu tuleb meelde pahatihti vaid siis, kui midagi on viltu. See on nagu suhe omaenese kerega — meelde tuleb siis, kui mõni koht valutab. Kool meenub, kui mõni õpetaja teeb liiga, laps lorutab või popitab — ja üldse, kui mingi jama on. Siis tavatseme uriseda: äh, need õpetajad, teadagi.

Aga tegelikult on nood äh-need-õpetajad meie laste hea ja halvaga palju enam pihta saanud kui meie ise. Sel ajal, kui väike laps on alles õppinud õppimist, on ema-isa olnud tööl. Kui noor inimene on alles otsinud motivatsiooni hariduse kogumiseks, on ema-isa olnud täienduskursusel. Kui murdeealine on sooritanud oma üleolevaid vastuhakke, on vanemad olnud komandeeringus. Kui verisulis eneseotsijad on üha huvialasid vahetanud, on ema-isa olnud oma tegemistega hõivatud. Kui laps on puberteedi kiuste jõudnud edusammude ja õnnestumiseni, siis… jajah, emme ja issi teevad tööd.

Aga kool on alati olemas olnud. Aitäh. Meie lapsevanemlik tänu kuulub nii headele õpetajatele — kui ka neile teistele. Sest eks selle alati olemas oleva kooli moodustab palju toredaid inimesi. Õpetajate seast on neid, kes õpetajaks loodud — õiglasi ja kannatlikke, oskuslikke ja suuremeelseid — kerge ja loomulik tänada. Ent tänada on põhjust ka neid, kes on töötanud koolis vastu tahtmist, õpetajaameti vastu tõrkudes. Ehkki sellised isiksused, kes pole õpetajaks loodud, kes tahaksid luua ja lehvida hoopis kusagil mujal, on oma hädasolekuga meie lastele haiget teinud — nemadki on ju — vahel isegi eriti nemad — ülimalt palju õpetanud. Inimeseks olemise kohta. Viha taltsutamise, ebaõigluse allaneelamise asjus. On õpetanud kas või seda, et kõik me oleme kõigest — või koguni — inimesed. Samuti meie, emad — ja eks isad ka.

Toonaste tavade järgi, erinevalt praeguseks teisenenud kommetest ja tähtsusjärjekordadest, saime oma (esimesed) lapsed ise alles üsna lastena. Õppisime nende laste pealt ja abil emadeks-isadeks. Ja eks omaenese laps ole tegelikult igas eas vanemate käes õppevahend. Lapse kulul ja arvel saadakse teada, et laps ei ole omand. Mitte kellelegi ei öelda nii halvasti kui tollele omatavale lapsele. Last sunnitakse täide viima iseenese unistusi.

Sedasorti õppimisega on kaasnenud palju vägivalda. Ja kahetsusväärselt vähe lapse ärakuulamist, oma niigi tihedast päevakavast just ja päris sellele noorele inimesele aja eraldamist. Meil pole aega ära kuulata iseennast ega oma teekaaslasi — mis siin siis veel lapsest rääkida.

Ja mida siis nüüd oma süütundega teha?

Kui asjad sujuksid Hollywoodi moodi, tormaks küpsustunnistuse kätte saanud noor täiskasvanu emmele kaela ja hüüaks: Mummy, I love You, You’re still the best! Meil siin käivad asjad siiski rahulikumalt ja kaalutlevamalt. Me võime siin ise välja mõelda, et esiklapse peal õpitut saab rakendada nooremate laste teenistusse. Sel juhul on esiklapse üleelamised olnud otsekui missiooni täitmine. Esiklaps, kelle koht on olnud esikus, on sel juhul suisa kangelaslik. Rajaleidja. Teerajaja. Piiride kehtestaja. Vabadusvõitleja.

Ent tema enesegi olemuses ei muutu koolilõpuga ju tegelikult kuigi palju. Kõik eile olnud võimalused on alles. Kõik hea on ees. Laps jääb lapseks ikka. Kui see vastne täiskasvanuks kuulutatu magab, on tal — küll habemeudeme või eilse meigi all — ikka seesama titenägu, mis sündideski. Kui ta ongi ühel hetkel õudselt tähtis, väga tark ja kohutavalt suur, muutub ta järgmisel hetkel ikkagi selleks jõnglaseks, kes nuiab raha, korraldamist, abi — kes norib pai ja kalli. Kas või sisimas.

See on ju tegelikult ka 40-aastaste poiste-tüdrukutega niimoodi. Ka 50-aastased lapsed hüüavad keerulisel hetkel emmet-issit. Seda küll, et kui sinust peajagu pikem tuleb sind puistama, siis kihvatab. Aga samas võib tunda ju kergendust: jõuan veel olla ema — ja eks isadel sama lugu — saan veel pikki aastaid seda last aidata, tema jaoks olemas olla. Olen elu lõpuni tema sõber ja teekaaslane. Kunagi pole hilja teda kuulata.

Uut põlvkonda kuulata on õpetlik — ja natuke hirmutav. Endast suuremad nähtused hirmutavad ikka. Need laulva revolutsiooni lastest Draakonid-Maod on esimesed indigod. Uue aja inimesed. Seda küll, et seninägematult hüperaktiivsed ja jahmerdavad. Sellised, kellel seoses arvutireaalsusega pole õieti käekirja, keda internet muudab globaalseks. Neil on teine keel, tunnetus ja loogika. See ongi pelutav, ent õpetlik.

Meil ei jää muud üle kui usaldada. Sest endast igas mõttes suuremat ei ulatu ei arvustama ega muutma. Senisest suurem, targem ja suutlikum on olnud iga uus põlvkond — aga nüüdne areng on eriti ehmatavalt hüppeline.

See arenguhüpe on Maa eriti järsku ja tuntavalt väikseks-hõlmatavaks muutnud. Ja see meie planeet ootab nüüd — väikese ja hõlmatavana uue põlvkonna virtuaalsesse pihku mahtudes — heaperemehelikkust. Mina usun, et just praegu koolidest välja astunud generatsioonilt seda ka tuleb.

Kas juba homme või?

Homme hommikul tahavad need lapsed täpselt nii, nagu enne küpsustunnistuse kätte saamist, putru ja piima. Ja homme hommikul on emad-isad töisel eduredelil turnimas — nagu on olnud kogu nende lapsepõlve vältel. Sest taskuraha tahavad need meie lapsed ka ülehomme. Mitte miski ei muutu kooli lõpuga. Ärge kartke… või lootke.

Me ei pääse neist. Nad ei kao kuhugi.