Kristiina Ehini äsjailmunud teos “Pillipuhujanaine ja Pommipanijanaine” on armas õhuke raamat, milles omamoodi jutukesed ja kirjad. Autor on eelkõige tuntud noore poetessina, kelle sulest on pärit mitmed luulekogumikud. Minu jaoks oli eriti kütkestav tema 2005. aastal ilmunud “Kaitseala”, milles juba põimusid luule ja proosa. Seetõttu tekitas ka kuuldus Ehini uuest proosateosest minus tõsist huvi.

Ehini luulekeelne väljendusmaneer on peen ja tundeline ning miskipärast eeldasin seda kohata ka tema uues raamatus, olgugi et sedapuhku on tegemist proosakirjandusega. Minu ootused õigustasid ennast. Teos on küllastunud kõnekujunditest ja allegooriast, moodustades kergelt romantikahõngulise, tugevalt tulevikulise ja hõrgult looduslähedase ajaviitelugemise.

Autor pöörab oma tekstides suurt rõhku inimese positsioonile ümbruskonnas, olgu selleks siis looduslik keskkond või ühiskond. Palju kohtabki just nn ümbernurga-ühiskonnakriitikat -- poleemikat sõja, kapitalismi, meedia ja religiooni ümber. Jutt ”Paganad pangas” kujutab panka uue pühakojana, ”Rõõmupüha” aga tõdeb päris usukodade võõrdumist tavainimesest. Kirik on muutunud kalgiks, hukkamõistvaks institutsiooniks, samas kui kapitalismi pühakohad — pangad -- kehastavad külluses kõike seda, mille poole püüdlemist tänapäeva inimene tähtsaks peab — materialistlikku maailma. Vanasti oli inimese elus olulisimaks juhiks Jumal, kõige helgemas vormis tulevikus näeksin mina -- ja mulle tundub, et ka raamatu autor -- selleks olevat Tunnet.

Omaette raamatu raamatus moodustavad kirjad, mis oma värviliste lehtede ja erilise trükikirjaga tunduvad kui vahepealsed päevikukatked. See oleks nagu jätk ”Kaitsealale”. Need kirjad seovad muu teksti tihedalt elu ja ka autori isiku endaga. Iga kirjaga on loodud omaette reaalsus, millel tänu dateeringule on olemas küll aeg ja koht, kuid aadressaati võib vaid läbi tekstikihi õrnalt aimata, sest peaasjalikult on sõnum üldine, meile kõigile mõeldud, kõneledes looduse ja hetkede ilust ning viidates taas kord inimese ja ühiskonna seostele — inimsuse hääbumisele tehiskeskkonnas. Olgu näiteks järgnev tsitaat: ”Vihm akna taga on nüüd veelgi tugevamaks läinud. Marikeelne vihm, milles vesi on vüd, maa on mlande, tuli on tul. Ja milles on ik, kok, kul, nõl ja vitš… Ja koka koola tähendab: tädi sureb.” (lk 84)

Enamikes novellides võrdleb Ehin Meest ja Naist, tehes seda justkui kerge pinnapealsusega, samas aga andes võimaluse edasimõtlemiseks ja oluliste seoste tekitamiseks. Ta toob esile Mehe karge tuimuse, realistliku ellusuhtumise ja vaikimise ning Naise tundlikkuse, vajaduse unistuste ja muinasjuttude ning eelkõige sõnade järele: ”Kui ei räägi, siis ei saa tunne hapnikku ja lämbub või läheb hulluks nagu see, kes on suletud kinnisesse ruumi. Sõnad on aknad, nendest hoovab värsket õhku!” (”Vaikiv mees”, lk 59). Naise-Mehe lugudes ei räägi ta samas kordagi armastusest süviti, seda võib aimata.

Erinevuste ja pettumuste kiuste hiilib ainult vahel ligi salakaval rästik, kes muudab Naise (ja ka Mehe) ”puupakuks -- tugevaks, krobeliseks armastuse skulptuuriks, hindamatuks pesapaigaks.” (”Hindamatu pesapaik”, lk 20). Selgust ega tugevat tunnet ta lugudesse ei too, ta lihtsalt konstateerib kurvamaigulisi fakte, jättes nii lugejale ruumi lugu enda jaoks edasi jutustada, mõelda — nagu luuletusteski tuleb ridade vahelt/tagant/järelt aimata. See teebki ühest teosest lugemist väärt vara, milles on võimalus arendada autori algideid eneses tekkinud seostega edasi.

Mõned mind eriti kummitama jäänud mõttelõngad ja küsimused toon siingi esile.

”Tuli ja Vesi”. Kuum ja külm. Pulbitsev ja peegeldav. Punetav ja läbipaistev. Kammitsetud ja voolav. Mees ja Naine. Intensiivsed vastandid. Jälle see võrdlus! Kas vastandid tõepoolest täiendavad ning tasandavad teineteist, nagu arvatakse, või hoopis hoiavad elamast oma tõelise loomuse järgi, lämmatavad üksteist? Kas armastame teises inimeses vaid enese peegeldust?

”Rasked ajad”. Mis saab siis, kui mees ei astu töölt tulles üle ukse mitte koju, vaid sõtta? Kas tõepoolest on kõikidesse meestesse kodeeritud vajadus võidelda, võita, vallutada -- rahuajal kas või arvutimängus? Tappa ainsaid olevusi, kes naisele selles surmamängus sümpatiseeruvad — valgeid hobuseid… Ja jällegi rõhub autor piirile, mis eraldab mehi naistest. Selles on vastus küsimusele, mida naised tahavad teada, kui mehed sõjast tagasi jõuavad: ”Ja esimene asi, mida nad küsisid oli see, kas mees neid sõjas ikka tihti meenutas. Ja kas ta kangesti koju tagasi tahtis? ”Paremat mõõka tahtsin, imearsti ja raudrüüga surematut hobust,” pomises mees.” (lk 35)

Ehk just selliseid teoseid ongi vaja inimestele, kellest Kristiina Ehin oma raamatus kurvatooniliselt jutustab. Palju ilusaid mõtteid tihedalt, tugevas kontsentratsioonis: nagu tänapäeval kombeks — võimalikult palju, võimalikult produktiivselt, võimalikult lühikese ajaga kättesaadavad. Kas aga ka kiiresti mõistetavad ja avanevad? Mis see siis ikka ülepeakaela oli? Natukene nagu luule, kuid samas ka mitte… Natukene nagu proosa, kuid siiski päris mitte… Muinasjutud? Ballaadid? Kellele? Mulle. Sulle. Meile kõigile.