Eesti laulvat revolutsiooni ja veretut iseseisvumist imetles kogu maailm. Võib-olla asjata hakkasime seda ise endastmõistetavaks pidama: maailma kogemus ütleb ometi, et vägivallatu iseseisvumine on pigem väga harv erand kui reegel. Ohvriteta ei läinud isegi meie lähimate naabrite Läti ja Leedu lahtirebimine Nõukogude Liidu vennalikust rüpest.

Tallinna kristallöö nõudis ühe ohvri, kelle Vene pool on veel enne surma asjaolude selgumist rahvuskangelaseks kuulutanud. Moskvas kestis ’ pikalt Eesti suursaatkonna piiramine, mis tipnes suursaadiku füüsilise ründamisega. Paljude Eesti pealinna poodide aknad on ikka veel laudadega kinni löödud: osalt selle pärast, et pole jõutud uuesti klaasida, ent ka ettenägelikkusest — 9. mai on alles ees.

Meeleolud on ärevad ja murelikud. Kuigi hetkeline rahu on saavutatud, võib see olla vaikus enne tormi. Saabumas on ju Teise maailmasõja lõpu kuupäev, ent just selle sõja tõlgenduste asjus lähevad konflikti osapoolte ajalookäsitused kõige enam lahku. Naši liikmetel ei ole küll palju lootust üle piiri Eestisse pääseda, kuid see ei anna veel Eesti elanikele tagasi röövitud rahu ja kindlustunnet.

Nii NATO kui ka Euroopa Liit on selgelt väljendanud toetust Eestile ning see on väga tähtis. Oma tuge on väljendanud ka paljude riikide juhid ühendustest sõltumatult. Tähelepanuväärseim vahest on Angela Merkeli toetusavaldus, mille sündimine ei olnud kindlasti kerge soojade suhete ja majanduslike sidemete tõttu Venemaaga ning arusaadavast hirmust sõna „fašism” ees, mida vene äärmuslased on Eesti kohta kasutanud.

Paljud sõnavõtnud näevad toimuvas paralleele 1939. ja 1940. aastaga ning tunnevad hirmu, et ajalugu võib korduda. Hirm on halb nõuandja. Delfi on veendunud, et targalt tegutsedes on võimalik mustemaid stsenaariume vältida. Selleks aga peavad Eesti poliitikud kõrvale heitma erakondlikud ja isiklikud vastuolud ning keskenduma ühisele eesmärgile taastada elanike kindlustunne Eestis ning viia Venemaani teadmine, et Eesti on suveräänne riik ja jääb selleks.