Kiri: Kuhu lähed, emakeelne haridus…

Kui kaugelt ja sügavalt, ei tea, aga tugev on meie hirm kollektiivses alateadvuses. Päris alguses, augustiputši ajal, ja tänagi külakeskkonnas võib näha ja tunda inimeste seletamatut hirmu. Nii tugevat, et ei julgeta isegi mõtteid lõpuni mõtelda, justkui juba olekski igal meist kiip naha all, mis salvestab ja edastab „kuhu vaja“ kõik „valed mõtted“. Hirm välistab väärikuse.

Vahel mõtlen, kas osa sellest allasurutud hirmust ei tule meie sisse koolis, kus hariduse omandamine on jätkuvalt ebameeldiv toiming ja toob kaasa isiksuse mahasurumise ning kaksikmoraali. Allasurumise, kui pedagoog ainet õpetades ei unusta lisamast, „see on nii raske, et te nagunii seda kunagi ei mõista, sellepärast õppige see lihtsalt pähe“; kaksikmoraali, kui pedagoog ütleb „te võite spikerdada, aga vahelejäämisel ootab karistus“.

Tulemus?

Emakeel on tehtud hirmuäratavalt keeruliseks ja inimesed ei julge seda kasutada, sest kardavad eksida ja eksimine ei ole lubatud. Liiga paljude meie ainsaks „suureks kirjatööks“ jääbki gümnaasiumi lõpukirjand, milleks valmistume usinalt kogu keskkooli vältel. Me pelgame väljendada omi mõtteid, sest need ei pruugi olla „õiged“, ja kardame grammatikat, sest võime eksida ja arvame, et see teeb meid naeruväärseks. Ülikeerulisest emakeeleõppest on välja kasvanud „copy-paste“ põlvkond, et mitte öelda põlvkonnad. Ja me ei tahagi enam sisusse süüvida.

Spikerdamise ja plagiaadi vaikiv tolereerimine annab meile varakult praktilised õppetunnid kaksikmoraaliga hakkamasaamiseks. Spikerdamine on petmine ja selle lubatavusega mängimine autoriteetide poolt annab väga ühese signaali kasvavale põlvkonnale seadusekuulekuse ebavajalikkusest. Petta võib, aga vahele ei tohi jääda, öeldakse meile, aga isegi vahele jäädes ei järgne ju alati ja vääramatult karistus. Edasi tulebki tegeleda seadusloomega nii, et igale käeliigutusele ja hingetõmbele oleks oma seadus või vähemalt normatiivakt, sest eeldame petmist kõigilt ja kogu aeg.

Koolist rääkides on siiralt kahju õpetajatest ja õpilastest, kes on pantvangis haridusametnike eksperimentide ja eesmärgistamata reformide käes.

Riigi hariduspoliitika peab olema selge ja eesmärgistatud. Hariduse areng peab olema arusaadav eelkõige õpetajatele ja algama õpetajate õppekavade ülevaatamisega. Räägitakse, et koolidesse on vaja suunata rohkem eripedagooge ja psühholooge, ka juba turvateenistujaid vahetundidesse, kes aitaksid taastada korda, mis siin-seal on väljunud igasuguse kontrolli alt. Sellel lahinguväljal on lapsevanemad ühel pool kaevikus, õpetajad teisel. Vastandumine ei vii tulemusteni, eriti kui eesmärki ei olegi, on vaid „üleelamine“.

Õpetajate ettevalmistamisel tuleb vähendada aine faktiõpet ja lisada sotsiaal- ja juhtimispsühholoogiat. Ehk siis see, milleks täna kooli appi planeeritakse eripedagooge ja psühholooge, peaks olema iga pedagoogi ametialaste oskuste paunas. Algklasside matemaatikaõpetaja saab täna sama põhjaliku ainepõhise ettevalmistuse, kui matemaatiku-teadlase karjääriks valmistuja, aga saamata jäävad klassi juhtimiseks vajalikud oskused. Vastuvõtt pedagoogika erialadele peab toimuma kutsesobivuse alusel.

Primitiivne on vaielda, et meil ei täitu tänagi pedagoogide õppekohad. Ei täitu, sest devalveerime õpetaja elukutset ka sellega, et kõrgkoolidiplom tuleb sel erialal kõige kergemini kätte. Üks elemente, mis lisab erialale väärtust ja väärikust, ongi see, kui sinna ei võeta juhuslikke või sobimatuid inimesi.

Kutsesobivuse kontroll ja pedagoogile hädavajalikud oskused oleksid abiks üldhariduse normaliseerimisel.

Õppekavad õpilastele tuleb kindlasti üle vaadata, et tänane faktipõhine tuupimine asenduks seotud maailmapildi ja enesega hakkamasaamise õpetamisega. See on suur töö ja sellega peab tegelema heasoovlikult ja eesmärgipäraselt. Koostamisel tuleb kaasata parimaid jõude ja vältida kiireid ning kontekstiväliseid reforme. Hariduse omandamine ei pea olema ebameeldiv emotsioon.

Lapsed, kes astuvad esmakordselt üle koolimaja lävepaku, on täis ootusi ja nende kindel soov on õppida ja nad väga tahavad käia koolis. Enamusele neist on õpetaja vaieldamatu autoriteet ja laste sooviks on täita ootusi ning olla aksepteeritud. Hetk, mil saabub pettumus ja negatiivsed hoiakud kooli suhtes, on erinev, aga kaks tekkepõhjust on kindlasti liigne koormus ja reeglite kaootiline kehtimine.

Kui koolil on reeglid, siis peavad nad kehtima üheselt iga päev, hoolimata ilmast, õpetaja tujust või õpilase persoonist, kõigile ja alati. Hetkest, mil subjektiivsed asjaolud tulevad mängu reeglite täitmise nõudes, on reeglid läbi kukkunud — neid ei võeta enam tõsiselt ja nad tekitavad pigem trotsi.

Püüdlik esimese klassi õpilane osundab kellegi puudulikule käitumisele ja saab sellega enesele kaebaja kuulsuse aastateks. Piiridega mängiv klassikaaslane kompab koolikorra piire ja, kui ta sellega pigem lõbustab pedagoogi, saab temast klassi liider. Koolikorras pettunud on mõlemad omal moel. Möödub viis-kuus aastat ja siis on kibedad viljad kõigile näha, kõik asjaosalised laiutavad käsi ja vanemad süüdistavad õpetajaid ja õpetajad kodusid…

Distsipliini ja korra nõudmist ei ole võimalik alustada teismeliseeast, siis on juba teised probleemid lahendada ja kõik varasemad tegematajätmised võimenduvad. Ka on teismelistel kujunenud juba kindlad käitumismallid kodu, kooli ja tänava tarbeks, mis ei pruugi kokku langeda. Teismelist saab „hirmutada“ vanemate kaasamisega, kui tal on lugupidamine oma vanemate suhtes, jah, aga sellega ju tunnistab kool, et tal puuduvad täielikult omad vahendid teismelise koolikorrale allutamiseks.

Algkoolilaps tunneb end turvaliselt, kui nõuded temale on talle mõistetavad ja kehtivad kõigile ühtemoodi.

Algkoolilaps õpib õppima rõõmuga, kui suudab mõista õpitut. Koormuse doseerimine peab olema väga täpne, et ergutada arengut ja vältida lootusetust.

Võtnud osa oma laste kooliteest Eestis ja väljaspool, leidsin enesele kõige raskema ülesande väliskooli esimesest klassist, kus mingi lihtsa matemaatilise tehte puhul pidi laps „näitama oma mõtlemist“, selmet õige vastus. Selge oli sel hetkel nii lapsele kui mulle, et 2+3 = 5, aga vastust ei olnudki vaja, kedagi ei huvitanud õige vastus. Sest elus ei ole õigeid ja valesid vastuseid, on erinevad valikud, millistega tuleb elada.

Sügisel alustavad uued esimesse klassi astujad. Kas suudame minna seda teed, et hoida neid lapsi kaheteistkümne aasta vältel petmisvabadena (spikerdamine) ja koolikorrale alluvatena (järjekindlus)? Ja järgmised esimesed klassid. Märksõna on järjekindlus ja ainult.

Kui jaksame end kokku võtta, on meie ühiskond viieteistkümne aasta pärast kindlalt muutunud paremaks ja eetilisemaks, esmased positiivsed nihked saavad nähtavaks juba viie aasta pärast, sest heal, nagu halvalgi, on omadus võimenduda ja kasvatades lapsi, kasvame ise.