Parempoolsete olukord oli pärast 1996. aasta kohalikke valimisi kriitiline, sest nad võlgnesid Isamaaliidule ühise kampaania eest 100 000 krooni. Heldeid rahastajaid ei paistnud kusagilt.

“Argumendid, mis veenaksid meie erakonda toetama on üsna nõrgad,” kaebas Sulev Alajõe ühel koosolekul.

Riigikogus oli parempoolseid kõigest neli, mis ei lubanud neil isegi mitte oma fraktsiooni moodustada. Kuna ise ei suudetud raha hankida, otsustas partei seda jõuga teistelt võtta.

Esimest korda tuli väljapressimine jutuks 4. novembril 1996 peetud juhatuse koosolekul. Parempoolsetele oli saanud teatavaks saladus, et õlletöösturid on tellinud Isamaaliidult alkoholiaktsiisi seaduse muutmise eelnõu.

Nimelt oli riigikogu võtnud hiljuti vastu seaduse, mis tõotas Eesti õlleäris suuri muutusi. Varem maksustas riik iga välismaalt toodud liitrit õlut kuue kuni üheksa krooniga. Alates 1. detsembrist ei teinud riik enam kesvamärjukese kodumaal vahet, võttes nii Eesti kui välismaa õlle liitri pealt 2,5-3 krooni aktsiisi.

“Kas on õige, et Eesti õlletootjatele hakkab kehtima sama aktsiis nagu Euroopa õlletootjatele?” küsis Alajõe.

Saku, Tartu ja Pärnu õlletehased mõjusid oma Soome ja Saksa konkurentide kõrval kääbustena. Sestap pooldas Alajõe väiksematele tootjatele kaks korda väiksemat aktsiisi. Aga miks teha tasuta heategu?

“Me võiks nõuda enne eelnõu heakskiitmist kohtumist õlletootjatega,” arvas Vootele Hansen. “Me võiks nõuda, et kolmandik sponsorsummadest laekuks meile,” soovitas Indrek Kannik.

Nii läkski Parempoolsete protokolli kirja: “Enn Tarto on volitatud esindama meie erakonna juhatuse seisukohta sponsorsummade jagamisest.”