Toom Õunapuu: Paelussisündroom

Paelussid on teadupoolest parasiitsed lameussid, mis elutsevad inimese või looma soolestikus, põhjustades kõhuvalu, seedehäireid, iiveldust jm vaevusi, millest vabaneda on üsna tülikas ja aeganõudev protsess. Umbes samuti on Eesti taasiseseisvudes pugenud riigi soolikaisse suur pahandusetekitaja ja raharöövel — kohustus õpetada põlisrahva keelt kõigile kodanikukandidaatidele, kuigi suur osa neist on vastiku paelussi suhtes täiesti immuunsed. Omaenese õnneks ja riigi õnnetuseks. Või ka vastupidi?

Selle paelussi päiseks on meie riigi keeleseadus, mis kinnitub oma haagikeste või iminappadega sooleseina — Eesti põhiseaduse külge. Seega on kõik nii, nagu olema peaks. Paelussil on lühike kael, kus moodustuvad uued lülid. Eesti Vabariigis on kõrgkoolid, kus valmistatakse ette uusi riigikeele õpetajaid. Aastaid tagasi olin veendunud, et kõigi hädade põhjuseks on õpetajakoolituse mannetus — koolitajate küündimatus, kasutatava didaktika küsitavus ja õpetajate saamatus. Kuigi selles osas pole nihkeid paremuse poole märgata (endiselt kemplevad omavahel eklektiline ja süsteemitu keeleõpetus ning nn papagoimeetod ja tõelisi õpetamiskunstnikke ei kerki kuskilt), olen jõudnud arusaamisele, et ka kõige eesrindlikum metoodika, innovaatilisem õppekirjandus ega võimekamad õpetajad ei suudaks tagada niisuguseid õpitulemusi, mis õigustaksid selleks kulutatud sadu miljoneid. Edu pärssivad tegurid ei ole otseselt seotud õppeprotsessiga ja seda raskem on neid kõrvaldada. Seepärast töötabki meie riigikeeleõpetus suuresti tühikäigul.

Kinnitamaks senise töö tulemuslikkust, puistaksid mu oponendid käisest arve, kui palju on meil riigikeeleeksami sooritanuid. Usun täiesti, et eksamil näitasid nad tõesti seda taset, mis lubas neile vastavad tunnistused väljastada. Hoopis teine probleem on, kui suur osa atesteerituist suudab aastate jooksul oma taset hoida, rääkimata keeleoskuse täiustamisest, kui keelekeskkond seda ei toeta ja näiteks Ida-Virumaal saab vene keelega paremini hakkama kui riigikeelega. Kui viidaks läbi uurimus (selleks on vaja uuesti raha), mis mõõdaks riigikeeleoskust nende mitte-eestlastest kodakondsete hulgas, kes on eksami kunagi sooritanud, selgub ilmselt kurb tõsiasi, et nende keeleõppeks kulutatud miljonid on tuulde lennanud, sest raha eest saadud “asja” pole enam olemas. Kahju pole mitte ainult rahast, vaid ka tuuletallamisele raisatud tööjõust. Milleks see kõik, kui tolku ei ole? Tolku oleks tõenäoliselt ainult keelekümblusest, kui kümblejad ei läheks pärast seda tagasi venekeelsesse keskkonda, et seal äsja omandatud keelevilumused taas minetada. Kümnete või sadade tuhandete täiskasvanute keelekümblus aga poleks mõistagi teostatav.

Paelussi põhiosaks on lame, paelataoline lülidest koosnev keha, lülides on aga hermafrodiitsed ehk mõlemasugulised suguühendid. Kahesugused on ka meie mitte-eestlased. Ühed, s.o parem osa neist unistab tõepoolest Eesti kodakondsusest ja riigikeele valdamisest, sest selles nähakse enda eneseteostuse võimalust maal, mida peetakse oma koduks. Kui neil jätkub vähegi annet ja visadust, jõuavadki nad oma paleuseni ning nende vähemhakkajatel saatusekaaslastel on põhjust edukaid kadestada. Teised — kardan, et neid on rohkemgi — jäävad elu lõpuni luuseriteks, kes “ei kommentaari” mitte kõige vähematki, sest loodus on jätnud nad ilma nii töökusest kui võimekusest. Mida saab riik teha looduse vastu?

Majandusmehed teavad ülihästi, et ettevõte, mis võtab ainult kulu, kuid ei anna mingit tulu, on vaja sulgeda. Aga meie keelepoliitikud jätkavad teist aastakümmet nõmeda järjekindlusega mitte-eestlastest täiskasvanutele eesti keele tulutu õppe doteerimist (sageli välisalmuste abil), selmet tõhustada riigikeele õpetamist üldhariduskoolis. Kui ime üldse sünnib, siis ennekõike positiivselt meelestatud noorte seas, kel on õnn areneda tõeliste õpetamiskunstnike käe all. Tõsi, viimaseid on äärmiselt kasinalt, sest ereda andega inimesi ootavad paremad jahimaad, kui seda on vene kool Eesti riigis. Nii nagu on paelussi tagumised lülid täis mune, mis pääsevad peremeesorganismist välja koos roojaga, tuleks vene koolidki puhastada neist eesti keele õpetajatest, kes ise õpetatavat ainet korralikult ei valda ja on juhuslikult sattunud “puhta” töö peale suurest õpetajate põuast, pealegi kui neid kuskil mujal ei vajatudki. Seepärast oleks hädasti tarvis kõik riigikeeleõpetajad kiires korras atesteerida, et eraldada terad sõkaldest, ja hakata neile õpetajaile, kes suudavad ainuüksi korraliste koolitundidega panna oma õpilased mitte ainult tobedaid teste täitma, vaid eesti keeles rääkima, maksma vähemalt kolmekordset tasu, võrreldes nendega, kes käivad klassi ees pelgalt vormitäiteks.

Paneb imestama, kuidas Eestis ringiliikuvad misjonärid (mormoonid) suudavad pärast mõnekuulisi eesti keele õpinguid Ameerikas kohe, kui on meile jõudnud, eestlastega nende emakeeles suhelda, aga need venelased, kes on Eestis sündinud ja koolis käinud, ei suuda seda ja paljud ei hakka kunagi suutma. Sealjuures pole tulevasi misjonäre õpetatud mingi imemetoodikaga, vaid õpetajateks on needsamad usukuulutajad, kes äsja Eestist oma kodumaale naasid. Meie vene koolides peaksid aga paberite järgi õpetama metoodilise ettevalmistuse ja igakülgse täiendusõppe läbinud pedagoogid. Kus on siin loogika? Ja milleks üldse mingi metoodika, kui Ameerika noormehed suudavad inglise keelest väga kaugel seisvat eesti keelt paremini õppida ja õpetada kui meie, kes me oleme elupõlised eestimaalased? Pole ju üheselt teada, kumb on motiveeritum, kas mormoon, keda traditsionaalkirikud ei kutsu isegi kristlaseks ja kes ei pääse ka taevasse enne, kui pole läbi teinud misjonitööd mõnes võõrriigis, või Eesti koolijuht, kellelt riigikeele mittevaldamine võib võtta ametikoha.

Ilmselt peaks mingi keele õppimine olema iga inimese eraasi nagu näiteks kas või seks, mida riiklikult kellelegi peale ei sunnitaks. Küllap on vaja muuta seadust, et see jätaks inimesele vaba voli otsustada, mida ja millises ulatuses tal kodukohariigis vaja võiks minna, kuidas endale tööandja leida ning oma eluga toime tulla, kui riigikeele valdamine üle jõu käivaks osutub. Pealegi muutub Eestigi varsti keelte paabeliks, sest avatud piirid toovad meile järjest enam teiste kultuuride esindajaid, kellele eesti keele jõuline pealesurumine muutub omamoodi paelussiks, mis päevast päeva närib ja elurõõmu vähendab. Ajagem see paeluss välja keeleseadusest ja neist, kes eesti keelt kunagi omandada ei suuda.