Mürgised sojaoad: mmmm, kui halb!
Suurpõllumajanduse mitu nägu: Silvia Lotman Rohelisest Väravast soovitab eurooplastel oma ostukorvi vaadata ning mõtelda, kuidas me maailma teises otsas elavate inimeste eluõigusi toetame või teotame. Jutt käib sojaoast, põllumajanduse suurtöösturitest, mürgist ning getostumisest.
Tööstus, mitte põllumajandus
Soja on tuntud kui idamaine tervisetaim, kuid tänapäeval toodetakse suurem osa meie turgudele tulevast sojamassist Lõuna-Ameerikas. Sadu hektareid suured monokultuursed sojapõllud laiuvad Brasiilias, Argentinas, Paraguays ja teistes ladina Ameerika riikides. Sojakasvatust neis riikides ei saa enam pidada põllumajanduseks selle traditsioonilises mõistes. Tegu on tööstusega, suureskaalalise ja intensiivse tööstusega, mis vajab palju maapinda.
Paragauay on üks Lõuna-Ameerika riike, mille majandus oli 19. sajandil iseseisev ning jätkusuutlik. Sellele tegi lõpu 1865-70 aastatel kestnud sõda Briti valitsuse toetatud Argentina, Brasiilia ja Uruguayga. Pärast sõda oli kaotanud Paraguay sunnitud maksma võitjariikidele makse, mille tulemusena müüdi suur osa riigi maid brasiillastele ning teistele välismaalastele. Riigi areng 20. sajandil pidurdus 35. aastaks diktaator Stroessneri ajal, mil maareformi käigus jagati maad mitte nende tegelikele kasutajatele, vaid valitseja lähikondlastele. Tänapäevaks on Paraguays erastatud maad suures osas maha müüdud välismaistele suurkorporatsioonidele, mis kasutavad maad põllumajandustööstuseks.
Põllumajandustööstus lõhub looduse ja ühiskonna
Maailma kaubandusorganisatsioon (WTO) on Paraguay arenguga rahul — riik panustab eksporti, toodab märkimisväärse osas kogu maailma inimeste toidulauale jõudvast sojast ning töötab Põhja-Ameerika ja Euroopa jaoks põhiliste odavate toitainete tootjana. Mis aga toimub selles riigis väikese inimese tasandil? Kus ja kuidas elavad lihtinimesed Paraguays sel ajal, kui nende riiki kasutatakse rikaste maade põllulapina?
Lugedes inimõiguste kaitse organisatsioonide aruandeid tundub, et „väikesel inimesel“ polegi Ladina-Ameerikas enam muud kohta kui linnaslumm. Riigilt juba eelmisel või üle-eelmisel sajandil maa välja petnud omanikud käituvad seal elavate inimeste suhtes pehmelt öeldes ükskõikselt. Üks tavaline taluniku pere ehk campestino kasvatab oma väikesel maalapil suhkruroogu, jahumaniokki, maapähkleid, banaani, guajaavipuid, mangosid, ananasse, bataate, maisi ja mitut erinevat sorti ube, omab paari lehma ja kanakarja ning enamus põllutööst tehakse nagu 500 aastat tagasigi käsitsi või härgade abil. Talu elatab ära nii suure lastekarja kui vanavanemad ja teinekord muudki sugulased.
Suur põllumajandustööstus sellistest majapidamistest koosnevaist küladest huvitatud ei ole. Lõuna-Ameerika kliimas saab suurtelt sojapõldudelt intensiivselt majandades kaks-kolm saaki aastas, vahel vaheldatakse sojat ka maisi või haljasväetisega. Sadu hektareid majandatakse ära vaid mõne inimese tööga, mis piirneb masinate juhtimisega ja agrokemikaalide puistamisega põllule, et seal toimuvat kontrolli all hoida. Kui tööstuslik sojakasvatus võtab maa üle, siis on endistel talunikel aeg ära kolida, kuid riik, kelle jaoks on tähtis täita WTO eeskirju, ei suuda uusi töökohti maakohas luua ning inimesed aetakse sadade viisi linnaslummidesse.
Mürgid hävitavad tervise
Tänapäeva globaliseeruvas maailmas liiguvad ka põlisrahvaste ja inimõiguste ideed kiiresti igast maailma otsast teise, ka Paraguay inimesed mõistavad, et juriidiliselt pole sojatööstusel õigust neilt maad ära võtta. Kohalikud korraldavad mässe ja meeleavaldusi külade hävitamise vastu ning riik vastab sellele repressioonidega.
Suurkorporatsioonid käituvad suurpõldudele ettejäävate pärismaalastega erinevalt — Brasiiliast pärit suurärimehed on mitmel korral lihtsalt külade viisi talusid maha põletanud, et inimesed nende maalt eest ära koliksid.
Teisal jälle jätavad Euroopast pärit investorid talud küll suurte põldude vahele alles, kuid põldudele laotatavad põllumajandusmürgid uhuvad üle ka kohalike elanike põlde hävitades nende saake ning tõsiselt kahjustades inimeste tervist.
Pestitsiidirünnak
Tagasi alguse juurde. Milles olid süüdi Schlendler ja Lautenschlager? Asi algas sellest, kui 2. jaanuaril 2003. aastal sõitis 11-aastane poiss Silvino Talavera jalgrattaga kodu poole. Tema tee läks läbi suurte sojapõldude, mille omanik Herman Schelender lasi põlde parajasti mürgitada pestitsiididega, põldudest möödudes kallati ka poiss mürgiannusega üle. Kui poiss jõudis koju, andis ta oma emale Petrona Villasboale üle toidukoti ega maininud teepeal juhtunut. Ema keetis perele maitsva õhtusöögi, mis aga samuti sisaldas suure hulga pestitsiide, millega ta poeg oli just üle valatud.
Paar tundi hiljem hakkas kogu perel paha, pereliikmed tundsid peavalu ja iiveldust ning oksendasid. Silvino olukord oli nii halb, et ta viidi haiglasse. Poiss sai nelja päeva pärast koju, kuid just sel päeval oli nende kodu kõrval asuva sojapõllu omanik Alfredo Laustenlager pritsimas oma põldu vaatamata sellele, et tuuled olid otse elumajade poole. Villasboa perekonna kolm last viidi haiglasse, nendega koos saadeti ravile ligi kakskümmend naabermaja elanikku. Silvino suri haiglas. Tema õde Sofia jäi haiglasse veel kolmeks päevaks ja lahkus sealt peaaegu pimedana.
Võit kohtus ähvardustest hoolimata
2004. aasta aprillis otsustas kohus, et mõlemad sojatootjad olid poisi surmas süüdi ning mõistis karistuseks kaks aastat vanglakaristust, mille võis vahetada ligi 8000 dollari suuruse kahjutasu vastu. Siiski ei pidanud kohtuotsust kunagi täide viidama, kuna võime mõjutasid sojatootjate seljataga olevad põllumajanduskemikaalide ja seemnete müüjad ning äraostetud poliitikud.
Kohtuotsus kaevati edasi ning istung lükati 7. juunile 2005. Määratud päeval lükati aga istung veel kuu aega edasi. Vaatamata sojatootjate surele lobbyle otsustas ka järgmise astme kohus, et kohtualused peavad kaheks aastaks vangi minema. Põllumajandustöösturid jäid aga vabadusse ning Silvino perekond pidi kannatama erinevaid ähvardusi, millega püüti neid sundida hagi tagasi võtma.
4. detsebril 2006 oleks kohtuotsus aegunud ning kohtualused olekski ebameeldivast asjaajamisest pääsenud. Silvino vanemad said abi erinevatelt naistekaitse ja inimõiguste organisatsioonidelt, Internetis avaldati kogu kohtusaaga ning inimesed üle kogu maailma saatsid pahaseid kirju Paraguay saatkondadesse. Vahetult enne kohtuotsuse aegumist juhtus aga väike ime, mis paneb paljud põllukemikaalide reostuse all kannatavad pered Paraguays lootma paremat tulevikku — Paraguay ülemkohus tegi otsuse Herman Schlender ja Alfredo Lautenschlager oma karistust kandma saata.
Meil, eurooplastest tarbijatel, on jällegi põhjust mõelda, mida me ostukorvi paneme ja kuidas me sellega maailma teises otsas elavate inimeste eluõigusi toetame või teotame.
Said
Soja ja surm
27. novembril 2006 mõistis Paraguay ülemkohus süüdi Herman Schlenderi ja Alfredo Lautenschlageri ning need kaks meest peavad nüüd minema kaheks aastaks vangi. Maailma põlisrahvaste ja inimõiguste eest võitlevad organisatsioonid juubeldavad. Paraguay kohus on loonud pretsedendi — esimest korda on selle riigi seaduse täitesaatjad öelnud, et kõike ei saa raha eest osta, mõrv on mõrv.
Milles seisnes Schlendleri ja Lautenschlageri süü? Lihtsalt öeldes, nende hoolimatu tegevus põhjustas ühe 11-aastase lapse surma. Asja keerulisemaks ajades oli nendel kahel mehel veel suur hulk kaasaaitajaid, kelleks tõenäoliselt oleme ka nii mina kui ka sina, inimesed, kes me tarbime sojatooteid. Soja on loomulikult mitmel viisil tervislik uba, kuid enne kui oleme nõus olukorraga, et ka meie kodumaised lihatööstused toodavad vorsti, mis sisaldab sojamassi rohkem kui liha, võiks süveneda selle taime kasvatamise ja turustamise tagamaadesse.
