Eesti vapp kiivril ei teinud eesti sõduriks

Korpuses olid need, kes 41sel mobiliseeriti + Venemaa eestlased. Viimased olid enamuses punasest ideoloogiast läbi imbunud ja tuleks kõrvale jätta.

Seega olid vene poolel sinna sunniviisiliselt sattunud inimesed. Enne sõttaminekut oli totaalne ajuloputus sunnitöö laagri näol. Nii et kui nad Velilie Luki alla sattusid, siis ei teadnud nad maast ega ilmast midagi. Lisaks koputajad kukil: ühesõnaga pärisori- sõdurid.

Saksa poolele mindi pool vabatahtlikult, sest mis sõja ajal noorel mehel teha? Kindlasti unistati ka salamahti oma riigist, et äki inglased…

Samas oli saksa munder seljas ja saksa käsku tuli täita. Eesti vapp kiivril ei teinud neis veel Eesti sõdureid. Nad olid tublid sõdurid, koos oma liitlastega hoiti punaväge pool aastat tagasi, au ja kiitus.

Nüüd aga tuleb pöördemoment: Füürer andis komando Eestist taanduda ja sabad jalgevahel, mindi. Olid üksikud (enamuses Soomest tulnud), kes ei kartnud, andsid sakslasele tina nagu muiste ja jäid siia. Vot need on õiged kangelased! Tõelised Eesti veteranid!

Aga öelge, kuidas saab Eestit kaitsta — iseseisvuse eest võidelda Sileesias? Nonsens, kõik edasised kannatused olid 44nda tegematajätmise ehk sakslasega kaasaminemise vili. Edasi oldi lihtsalt Hilteri jüngrid ja mindi oma kuulsusetut kannatusterohket teed: Sileesia, Tsehhimaa, Siber…

Lõpetuseks, vaadake lätlast: pani oma kodumaal sõja lõpuni vastu. Samas ei andnud see Läti jaoks midagi, punane võim tuli ikka…

Nii et vist ainuõige lahendus on metsapõgenemine, partisanivõitlus ja koostöö ainult sellise jõuga, kes tunnistab õigust iseseisvusele.

Nüüd tulevad meelde Leedu, Ukraina kes läksid seda teed ja ka see ei päästnud punasest katkust ehk saatuse vastu paraku ei saa…