Kiri: Vanad traavlid lähevad pensionile

Kasiinos kella ei näe. Päeva valgenemist-hämardumist samuti mitte. Automaadid teevad üha uuesti ja uuesti ühesuguseid tehteid ning aeg surutakse kusagile eemale. Aeg solvub ja saab lõpuks otsa. Näiteks teenindaja Janek Lauri aeg sai päris lõplikult otsa.

Keno või Bingo mängija suhtes on mängukorraldajatel aga märksa rohkem halastust. Kusagil käib loosimine, kuid mängija on ikkagi ajakulust teadlik. Rahakulust samuti. Toimetab oma toimetusi ja õhtul veab end ehk teleri ette tulemusi kuulama. Eks sellepärast on loteriikorraldajad Eesti seaduse ees hoopis omaette „pehmes“ seadusalas ning kasiinodest eraldi.

Mingi looduse vingerpussi tõttu on Eesti traavitotalisaator jagamas kasiinodega sama seaduse hirmu ja valu. Kuivõrd kasiinosõltlaste hulka vähendab peamiselt surm, siis on seadus kasiinode suhtes ehk õige. Traavisõprade hobi kipub hasartmänguseadus aga sootumaks ära närvutama. Selles punktis oleme end jälle kord Euroopa Liidu teiste liikmetega võrreldes selgelt eristanud.

Teistes Euroopa Liidu riikides on ammu taibatud, et hobutotalisaator olemuselt sama ohtlik nagu „Summ“. Sest hobutotalisaatoril on samuti ajaline piirang. Võistluspäev kestab veidi üle kolme tunni. Seejärel lähevad hobused tuttu, tallimees õllekasse ning kiresõltlase palvetele vastab totalisaator sama valjult nagu kult rukkist.

Totalisaatori korraldus on aga tõesti sarnane pokkeri korraldusega. Panustajate rahast napsab totalisaator kohe tsimmarukese enesele. Ülejäänu jagavad mängijad iseenese taiplikkuse järgi. Sest hobuspordis on võimalik tulemusi ette ennustada. Hobuste võistlustulemused ja teised andmed on avalik teave, kuni viimase kabjarauani välja. Kõiki andmeid vaagides on võimalik päris talutava veaprotsendi piires ennustada, milline hobune võidab.

Hobused ei lase aga lõbul tuimaks rehkenduseks muutuda. Mõni hobune hakkab kohe südamesse. No kuidas sa jätad talle võidu ennustamata? Nõnda on ka meie hipodroomil aeg-ajalt kuulda (peamiselt küll venekeelseid) huilatusi, millistest ühe värvikama tõlge eesti keelde oleks niisugune: „Ja mina sind, päiksekest, veel armastasin… oh, kui sa teaksid, kuidas armastasin!“ Selle kireavaldusega õnnistati teiseks kihutanud hobust.

Aga see vähene raha, mille totalisaator kohe alguses enesele napsab? Sellest rahast moodustatakse hobustele auhinnad. Neid auhindu on väga vaja. Nimelt tahavad hobused nüri järjekindlusega süüa saada. Nii umbes 30 aastat järjest. Pärast treeningut (kuus korda nädalas) on vaja võiet kapjadele ja määret liigestele. Ussirohud ja võistlusvarustus; rautamine ja tallimehe palk. Sarnaselt mänguautomaadiga võib hobuselegi ühest otsast muudkui raha sisse vajutada, aga erinevalt mänguautomaadist ei tule teisest otsast enam teps mitte raha välja.

Soodsas seadusandlikus ruumis on aga panustajaid palju. Nii palju, et edukas võidusõiduhobune kipub omanikust vägisi miljonäri tegema. Rootslaste maatõugu hobune Järvsöfaks teenis oma 12 aasta pikkuse karjääriga 55 miljonit rootsi krooni.

Ei ole fantaasiavaesemat rahvast kui võidusõiduhobuste kasvatajaid. Nagu neile veidi raha koguneb, jagub fantaasiat just nii palju, et osta järjekordne hobune või palgata veel üks tallimees. Tark riigimees muidugi vaid muheleb selle peale, sest need maksud ju! Neid maksusid koguneb sellise asjakorralduse puhul sama ropult nagu ratsahobuselt sitta.

Aasta eest startis Tallinna hipodroomil traavel nimega Eolos. See jäi tema viimaseks stardiks. Reeglid näevad nimelt ette: 16-aastaseks saanud traavlitäkud lähevad pensionile. Pensionil traavlil on lahe põli. Nende allüür on ratsanikule harjumatu ja seepärast neid tunnihobustena eriti ei koormata. Löövad rohkem niisama lulli.

Me ei saa teada, kas Lauri oleks otsa saanud ka Bingot mängides või hipodroomi külastades. Me teame aga kindlasti, et aega oleks talle rohkem jagunud.

Ja veel teame, et praegu kestab aeg, mil vanaks jäänud traavel lubatakse pensionile, aga äraaetud kasiinosõltlasel lubatakse ennast ära tappa.