Märt Väljataga: Kaotusepikendus Iraagis

President George W. Bush kuulutas eelmise nädala telekõnes välja nn ”uue kava Iraagi päästmiseks”. See erineb järsult Hamilton-Bakeri uurimisrühma soovitustest, mis käidi välja eelmise aasta lõpul.

Nende soovituste põhisisuks oli vaikne väljahiilimine Iraagist. Selleks tulnuks alustada diplomaatilisi kõnelusi Iraagi naabrite Süüria ja Iraaniga, reformida Iraagi põhiseadust ja tugevdada kohalikke relvajõudusid — kõike selleks, et USA enda vägede väljatõmbumine laabuks lihtsamini. Juba puhtpoliitiliselt ei saanud see kava Bushile vastuvõetav olla, sest tähendanuks lüüasaamise tunnistamist. Uus plaan jätab Iraagi sõja lõpetamise juba järgmise presidendi või presidentide hooleks.

Kava lähtub uuskonservatiivse mõttekoja American Enterprise Institute´i analüütiku Frederick A. Kagani ettepanekutest, mis ilmusid pealkirja all ”Valime võidu”. Niisiis näeb Valge Maja ette 21 500 lisasõduri saatmise Iraaki. Samuti on tööle tagasi kutsutud mitmeid diplomaate, ametnikke ja kõrgemaid sõjaväelasi, kes olid lahkunud eriarvamuste pärast Iraagi okupeerimise meetodite osas. Kõigepealt soovitakse lüüa kord majja Bagdadis, võttes esmalt kaitse alla sunniitide linnaosad ja puhastada need terroristidest ning asudes seejärel taltsutama šiiidi relvaüksusi.

Seda kõike oleks palju nimetada uueks strateegiaks. Pigem on tegu taktika muutusega. Bushi ettepanekutest ei piisa sõja võitmiseks. Välisväed seotakse nüüd verise tänavavõitlusega, mis ei tooks kohapealsele möllule lõplikku lahendust. See ei peataks etniliste ja usurühmade omavahelist vaenu ega vastuhakku ameeriklastele. Tegu on niisiis pigem agoonia pikendamisega.

Lähiajaloo näited ülestõusude sõjaliste mahasurumiskatsete kohta pole kuigi julgustavad. Briti väed pidid jääma Belfasti kolmeks aastakümneks, venelastel pole siiani õnnestunud päriselt maha suruda tšetšeenide ülestõusu — ja ometi on tegu juhtumitega, kus suurriik võitleb territooriumil, mida ta enda omaks peab. NATO väed on olnud edukamad Bosnia rahustamisel, kuid seal olid sõjapooled juba enne välisvägede tulekut võitlemisest väsinud.

Kindral Eric Shinseki ütles enne sõda USA kongressile, et tarvis läheb sadu tuhandeid sõdureid, ning teenis sellega Rumsfeldi ja Wolfowitzi mõnituse. Igatahes pole usutav, et Bushi saadetavad 21 500 lisameest toovad kaasa olulise muutuse. Pigem on tegu poliitilise manöövriga, et lükata edasi USA usutavuse ja tõsiseltvõetavuse krahhi ning tõrjuda süüdistust, et Bush ei ole teinud kõike, mida võinuks teha. Vägede väljatoomise vastased maalivad õuduspilte kaosest, millesse paiskuks kogu sealne piirkond. Saudid tuleksid appi sunniitidele, Iraan šiiitidele ning EL-is pettunud Türgigi võib hakata Iraagi kurdide vastu oma plaane hauduma. Kodusõda muutuks rahvusvaheliseks.

See kõlab usutavalt. Kuid kahtlane on, kas selle sündmustejada pidurdamispüüd midagi paremaks teeb. Alternatiiviks võiks olla üldse ilma iraaklasteta Iraak või siis ehk etniliste ja usurühmade massdeporteerimine kolmeks jagatud riigi eri osadesse.

Eesti on nende sündmustega seotud eelkõige 32 sõduri kaudu, kelle komandeeringut riigikogu aasta lõpul aasta võrra pikendas. Üllatusena selgus siis, et leidub ka ”valge mehe koormasse” tõsimeeli uskujaid, kelle meelest käib Iraagis sõda demokraatlike või isegi kristlike väärtuste nimel rahvusvahelise terrorismi või ”islamifašismi” vastu (olgu need nähtused pealegi sõja tagajärgedeks, mitte põhjusteks). Huvitav, miks need idealistid ei nõua Eesti sõdurite arvu suurendamist? Kujutavad ju siiski need kolm-nelikümmend sõdurit, kõigest sümboolset panust sõtta — ehkki sõdurite hukkumine ise ei ole sümboolne, vaid vägagi reaalne.

Realistide meelest on eestlaste osalus vajalik sõprussuheteks USA-ga, mis olevat omakorda vajalik eksistentsiaalse Vene ohu vastu. Aga ei tahaks hästi uskuda, et USA valitsusasutused oleksid väikeriikide mõjutamispüüdlustes nii väga sirgjoonelised. Näiteks Sloveenial Iraagis vägesid ei ole, seevastu on neil Ameerikaga viisavabadus. See riikide kahanev seltskond, kes moodustavad nn tahtjate koalitsiooni, näeb niikuinii pisut piinlik välja: Albaania, Armeenia, Aserbaidžaan, Bosnia-Hertsegoviina, Bulgaaria, Gruusia, Kasahstan, Makedoonia, Moldova, Mongoolia jt. Tavaliselt eestlane end nende riikide loendist leida ei taha. Ja rohkem kui agressiivne välisliitlane aitaks Vene ohtu leevendada näiteks see, kui valitsus jätaks sõjahauad puutumata.

Eelnev jutt käis tuleviku kohta, sest neid valesid, luulusid ja fanatismi, mis USA neli aastat tagasi Iraaki viisid, on nüüdseks juba palju nahutatud. Isegi Ameerika avalikkusele on need hakanud selguma. Lähitulevikus seisavad meil ees valimised. Selleks puhuks tasuks endale selgeks teha erakondade suhtumine Iraagi sõtta ning meenutada, kes on olnud meie kõige ägedamad pistrikud. Selleks tuleb pingutama mälu, sest nüüdseks on paljud neist vakka jäänud.