Jürgen Ligi: Rahu sõjahaudadele

Kui ühe seaduse vastu sõdivad korraga Aserbaidžaani kompartei, Evelyn Sepp ja Eesti-vaenulikud Vene poliitikud, peab tegemist olema terava väärtuste veelahkmega. Sõjahaudade kaitse seaduse puhul leidis see kinnitust — ei hauarahu ega Eesti riiklik väärikus ole asjad, millel nimetatud seltskond laseks end motiveerida. Poliitiliselt polnud riigikogul pärast toimunud rünnakuid enam mingit võimalust taanduda.

Kuid sõjahaudade kaitse on ka väga sisuline küsimus. Langenute rahu ei tohiks sõltuda ei matmiskohast, valitsevast võimust ega poolest, kummal sõditi. Seepärast hakati pärast Esimest maailmasõda sõjahaudade kaitset rahvusvaheliselt korraldama, kahepoolsetest kokkulepetest Genfi konventsioonini. Eestil on lepped sõlmitud Saksamaa ja Soomega. Konventsioon näitab käitumise riikide puhul, kes pole oma langenute vastu piisavat huvi ilmutanud, ja juhtumeiks, kui küsimus puudutab avalikke huve.

Vajalik seadus

Ühelt poolt käsitleb sõjahaudade seadus selliseid väheemotsionaalseid teemasid nagu haudade üle arvepidamine, nende tähistamine ja hooldamine. Teiselt poolt ei pääse ta mööda ka ümbermatmise teemast. See tuleneb kultuuritraditsioonist, kus langenuid koheldakse väärikalt, hauda ei tallata, see tähistatakse ja seda kaitstakse.

Tihedalt asustatud ala väljaspool kalmistust või massiürituste paik pole parim koht viimseks puhkuseks. Seaduse järgi teeb vastav sõjahaudade komisjon siis kaitseministrile ettepaneku otsustada ümbermatmine.

Reaalsuses ohustavad säilmeid muudki tegurid: rajatised, loodusnähtused, tervisekaitselised või julgeolekukaalutlused. Seadus annab neil puhkudel valitsusele kohustuse otsustada, kas ümbermatmine on avalikes huvides vajalik.

Kuigi ümbermatmine pole asi, millega oleks võimalik täielikult harjuda, pole see Euroopas midagi eriti haruldast. Teise maailmasõja ohvritegagi on tehtud seda massiliselt. Eestis on näiteid nii kultuuritegelaste, poliitikute kui sõjaohvrite ümbermatmisest. Nõukogulik traditsioon käsitles säilmeid vastavalt poolele, omasid austati ka seal, kus midagi austada polnud, võõraste hauad ei leidnud aga armu. Vaimse Nõukogudemaaga on tegu ka selle seaduse ründajate puhul.

Tõnismäe haud

Teadagi seondub sõjahaudade seadus okupatsioonisümboliga Tõnismäel. Arvatavalt mujalt kohale toodute kehad maeti pealinna keskele uue võimu enesekehtestamise märgina. Eesmärk polnud mitte surnute rahu, vaid punaste riituste paik keset Tallinna. Pealinna “vabastamine” ja “lahing” oli müüt, millele Tõnismäe monumendid rajati ja millel peod peeti.

Tänaseks on see sümbol Eesti ühiskonda kõvasti lõhestanud ning veri on siin osutunud liiga palju veest paksemaks. On põrkunud eri kombed ja ajalookäsitlused, mis aga halvemgi, inimesed omavahel ning sümbolid värvipottide ja kividega. On olnud süüdimõistvaid otsuseid, on kuid kestnud pillavat ja reeglipäratut politseivalvet.

Asi pole kaugeltki kellegi õiguses leinata, vaid sümboli väljakutsuvas asukohas, vaenus ja vihkamises, milleks lein on eestlaste tundeid kohates kiirelt üle läinud. Asi on ka võõrriigi osalemises, viinases läbus, pseudoveteranluses ning ajupesus, mida korraldatakse haual uue nõukoguliku noorsoo kujundamiseks. Suurt austust kodumaa vastu ja põlisrahva ajaloo mõistmist pole sellelt pinnalt tulemas. Lõpuks on asi ka vastukaalus, mida marginaalid sealsamas korraldada püüavad.

Paljude jaoks, kes muidu Tõnismäelt kannatlikult mööda on käinud ja kogunemisi püüdlikult nägema pole teinud, jõudis piir kätte mullu 9. mail. Siis ründasid väidetavad leinajad ja vabastajad riigilippu ja ning Eesti politsei lahendas televaatajate jahmatuseks olukorra lipu kahjuks.

Mida teha

Need peod pole lein ja nende koht pole pealinna keskel. Haudadel ei peaks tallama ja pidutsema. Selle paiga tähendus ei muutu toimunu järel niipea. Enamgi, seda tähendust saab ühe tähtpäevaga vaenulikumaks teha rutem, kui aeg suudab teda mahendada.

Pole mõtet teha illusioone, et lahendus on lihtne ja vaimsel tasemel kiire. Ja ei tohi lubada endale tsiviliseerimatust. Kaitseministrile pandud kohustusega komisjon moodustada olen hakanud mõttes tegelema juba enne seaduse jõustumist. Komisjoni töö on kaine kaalutlus, milleks on kasutada ka avalik arvamus, sealhulgas nende oma, keda esindavad Sepad ja Šehovtsovid. On teada ka näiteks Moskva patriarhaadi kohaliku pea arvamus, et surnute koht pole bussipeatuses.

Ümbermatmine oleks minu hinnangul õige valik. Tseremoonia väärikus võiks lepitada, koha väärikus, olgu see sõjaväe surnuaed või Maarjamäe memoriaal, anda viisaka võimaluse siirastele leinajatele. Skulptuur, mis püsitati haua järgi, peaks samasse paika jõudma. Kuid pronksmehe asukoht kui tüliõun peaks muutuma ka juhul, kui mingeid säilmeid ei leitagi.