Muretaigen pole meile siin pätsimiseks!

Justkui “Lihtsa elu” tshikid: Akadeemik Peeter Tulviste avastab aastalõpul, et elu on muutunud lihtsamaks, elu on muutunud lõbusamaks. Mööndes samas, et ilmselt peidavad inimesed oma mured uute asjade sisse.

Kui paarikümne aasta eest kellelegi Rootsist või Kanadast sugulane külla tuli ja sealsete inimeste muredest — näiteks stressist või depressioonist — rääkis, siis mõtles kodueestlane endamisi: “Oleks mul teie mured!” Mis tähendas mingi stress või muu mittetõsine moehaigus võimaluse kõrval vaba inimesena vabal maal elada, maailmas oma tahtmist mööda ringi liikuda, mõne aasta järel autot vahetada, moodsaid riideid kanda ja nii edasi — vastavalt sellele, millest üks või teine inimene siin parajasti kõige rohkem puudust tundis.

Võõras mure!
Nüüd ongi meil käes niihästi need igatsetud võimalused, kui ka nendega kaasaskäivad teatud tüüpi ühiskonnale iseloomulikud mured. Mõni aeg tagasi käisin tööasjus Georgias (end. Gruusia). Vahetult enne seda lugesin lehest uurimistulemusi, mille kohaselt pooltel inimestel Eestis on unehäired — stressist või depressioonist või ülepingest vms.

Kujutasin ette, kuidas räägin pimedas ja külmas istuvatele georgialastele (georgiinidele? hellitavalt siis jorjenitele?), kes meie kombel elada tahaksid: “Ärge te arvake, et Eestis inimestel muresid ei ole. Pooled ei saa öösel magada!” ja kuidas elektripliidi spiraali kohal külmast kohmetanud sõrmi soojendav georgialane mõtleb: “Oleks mul teie mured! Lolliks olete läinud oma hea elu otsas.”

Tean kolme mure
Murede suhtelisusest mõtlen ka siis, kui loen ja kuulan arutlusi vaesuse üle. Viimase sõja-aasta lapsena tean, et vaene on inimene, kel
1) on kõht tühi,
2) pole midagi selga panna,
3) pole kuskil soojas olla.
Muid vaesuse kriteeriume saan isiklikult küll teadmiseks võtta, aga mitte omaks.

Enda või riigi kirumine
1988 lasti mind esimest korda N. Liidust välja teaduskonverentsile, Ungarisse. Sealse TA Psühholoogia Instituudi juht küsis muljeid. Need olid tugevad — meiega võrreldes valitses raamatulettidel vabadus ja demokraatia, muudes poodides küllus. Nii ütlesingi.
Tema tollast vastust olen pidanud tihti meenutama: “Praegu te kirute parteid ja valitsust, kui poes midagi saada ei ole. Kui teil peaksid asjad niisamuti minema nagu meil Ungaris, siis on varsti poes kõike saada, ja kui mõnel inimesel pole raha seda osta, siis saab ta ainult iseennast kiruda. See on palju raskem kui riigi kirumine.”

Nüüd veidi loosungitest
Lõppevale aastale tagasi mõeldes söandan väita, et niihästi Eesti ühiskonna kui terviku jaoks kui ka paljude inimeste jaoks oli see kõige muu kõrval murede muutumise aasta.

Kui aastal 2005 ja sellele eelnenud iseseisvusaastatel poliitik inimestega kõneles, siis tuli vääramatult jutuks tööpuudus. Mitte midagi ei heida inimesed turumajanduslikes ühiskondades valitsusele nii raskesti ette kui suutmatust tagada töökohti. Töötaolek ise on ränk, ja lisaks seostub sellega veel hulk muid muresid. Pean tööpuudusest jagusaamist läinud aasta kõige tähtsamaks sündmuseks Eesti elus. Muidugi tuleb tööpuudust ette edaspidigi, aga sedapuhku oleme sellest suurest murest priid.

Teatud ettekujutusest inimeste muredest ja nende muutumisest lähtuvad erakonnad oma valimislauseid sõnastades. Kümme — viiski — aastat tagasi oleks narr olnud seada sihiks Euroopa viie rikkama maa sekka jõudmine. Päris häbematu olnuks teatada, et raha üksi ei tee veel kedagi õnnelikuks. Praeguseks oleme jõudnud niikaugele, et peame neid loosungeid enamiku inimeste päevamuredega kooskõlas olevaiks ja ühiskonna edenemise seisukohast olulisiks.

On vaid 1 mure
Sõna muretaigen on toredasti kahemõtteline. Seniöeldust tohib ehk järeldada, et mured muutuvad, aga taignakogus, millest neid pätsitakse, on jääv. Nii et: mis muresid soovida uueks aastaks? Mis peaksid olema need ärevakstegevad mõtted, mis ei lase meil uuel aastal uinuda? Soovitan siinkohal ühte. Eesti rajab teadmispõhist (teaduspõhist) majandust. Sellises majanduses toimetulek ja edukas olemine eeldab — palju rohkem kui muud tüüpi majandused — head haridust igaühel, kel pea võtab.
Niisiis on põhjust muretseda selle üle, kas need lapsed ja noored, kelle käekäik on meie vastutusel, ikka saavad parima võimaliku hariduse. Kas nad ikka käivad heas koolis, parimas kättesaadavas ülikoolis? Kas neid õpetavad parimad võimalikud õpetajad? Õudusunenägu on see, kui lapse kooli parim õpetaja on äkki teadmata kadunud ja asendajat pole kuskilt võtta.

Mõttemulli sisse
Kujutasin ette, kuidas räägin külmas istuvatele georgialastele, kes meie kombel elada tahaksid: “Ärge te arvake, et Eestis inimestel muresid ei ole. Pooled ei saa öösel magada!” ja georgialane mõtleb: “Lolliks olete läinud oma hea elu otsas.”