Aga meie tahame saada jõukaks ja ületame sellel alal ootusi. Majandus kosub suhteliselt kiiresti ja selle üle oleme äraütlemata uhked. Kuna aga meie algtase oli suhteliselt madal, siis jääb esialgu tagasihoidlikuks ka meie absoluutne rikastumine. Näiteks Soomega võrreldes, mis rikastus rahaliselt ühe elaniku kohta eelmisel aastal meist peaaegu kaks korda rohkem. Võta siis kinni, kas me jõudsime neile veidikene lähemale või jäime veel rohkem maha. Aga see selleks.

Tervise osas kaldume samuti äärmusse. Eesti meeste keskmine eluiga on Euroopa madalaim, kuid mõne Aafrika riigiga võrreldes ilmselt suhteliselt kõrge. Tervishoiu riiklik rahastamine on meil tagasihoidlik, vähemalt arenenud riikidega võrreldes, kuid eks me ole veel suhteliselt vaesed ka. Ravirahast umbes pool aga läheb meedikute palkadeks ja sellega on juba pikemat aega mingi jama.

Uuringutest on selgunud, et meie haigla- ja eriarstide keskmine kuupalk on umbes kahekordne Eesti keskmine. Suhteliselt hea, kurtmiseks poleks nagu põhjust. (Registreerimata ületundide tõttu võib normtööaja palk olla veidi madalam.) Perearstide palk ulatub poolteisekordse Eesti keskmiseni, kuid arvestades nende pealesunnitud väikeettevõtja staatust on neil lootust omanikutulule.

Milles siis ikkagi küsimus, kas Eesti arstile kahekordne riigi keskmine ei kõlba? Soome arst teenib ju ka keskmiselt kahekordset Soome keskmist. Probleeme on siin vähemalt kaks. Esiteks Eestis levinud suhteliselt suured palgavahed „heade ja vajalike” ja mitte ehk nii heade ja hädavajalike arstide vahel, mis teeb muidugi kadedaks ja tähendab, et julgelt üle poolte arstidest ei teeni kaugeltki seda kahekordset keskmist.

Suurem häda seisneb aga ilmselt selles, et kahekordne keskmine on Eesti vabariigis üks keskpärane palk. Erinevalt näiteks Soome vabariigist, kus kahekordset keskmist teenib arsti kõrval ka parlamendisaadik. Soomes kindlustab kahekordne keskmine palk ühiskonnas suhteliselt soliidse positsiooni, mille vääriliseks kümme aastat õppinud ja iga päev inimeste elu ja tervise üle otsustav arst ennast peab. Eestis ilmselt ei kindlusta. Soome arst võib endale soovi korral lubada väikese uue BMW, keskmine Eesti arst mitte. Aga soovi ilmselt oleks, sest kõik linna rullnokad on oma väikesed BMWd juba ammu suurte vastu vahetanud. Nii et suhted oleks nagu sassis. Ehk ongi siia koer maetud?

Ajalugu on näidanud, et majanduse arenedes ja jõukuse kasvades suureneb nõudlus eri teenuste järele. Nii on lood ka tervishoiuteenusega, mis on heaolu tagamise tähtis komponent. Mitmesugustel põhjustel on selle teenuse rahastamise arenenud maades enda õlule võtnud riik. Solidaarselt, mõningase omavastutusega. Ja asjade loomulik kulg on olnud selline, et terviseteenusele mineva raha osakaal kogutoodangu suhtes on tasapisi kasvanud. (Sama kehtib kõigi sotsiaalse kaitse kulutuste kohta, sest vaese inimese, isegi sellise laisa nägemine kahandab ka rikka eurooplase heaolu ning sellise vaatepildi vältimiseks ollakse valmis maksma.)

Tervishoid on selline valdkond, kus teenuse tarbija, osutaja ning maksja on üldjuhul eri isikud. Kuna nii vajadused kui ka ravivõimalused on samahästi kui piiramatud, siis on tervishoiu avaliku rahastamise maht ühiskondliku kokkuleppe küsimus. Ja kuna üle oma varju ei hüppa ehk meie jõukuse absoluutsuurust üleöö muuta ei saa, siis seisneb kokkulepe muidugi sellessamas avaliku sektori tervishoiukulutuste suhtes meie üldisesse jõukusesse. Ja selle referentsväärtuseks on nende riikide näitajad, kellele me peatselt järele jõuame ja neist siis mööda läheme. Nii et kokkuleppe korras ja põhjendatud vajaduste puhul saaks ju raha juurde küll. Teine variant on loota turu iseregulatsioonile, erakindlustusele ja patsiendi omaosaluse kasvule, mis aga suurendaks terviseteenuse kättesaadavuse ebavõrdsust veelgi.

Lõpetuseks paar soovitust. Arstid võiksid puhta südametunnistusega nõuda endale rahvaasemikuga võrdset palka, kui kahekordse keskmise üle nurisemine kõlab häbematusena. Tõsi, kui nad oma nõudmise saavutaks — ja miks ei saavutaks, kuna läbirääkimispositsioon on suhteliselt hea -, siis jääksid suhteliselt veel vääritumasse seisu näiteks õpetajad, kelle läbirääkimiste positsioon pole nii hea. Aga proportsioonid on meil sassis niikuinii.

Teadupärast on riigi jõukuse kasvuga ajalooliselt kaasas käinud sotsiaal- ja terviseteenuse suhte suurenemine kogutoodangusse, et heaolu kõik tahud oleksid omavahel õiges proportsioonis. Kolme viisaastaku pärast plaanime olla jõuka Euroopa tipus, nii et ehk peaks konvergeeruma jõudumööda ka selle suhte osas, muidugi demograafilisi tõsiasju arvestades. Vastasel juhul võime küll mingi näitaja järgi olla kõige jõukamad, aga mitte Euroopa mõistes heal järjel.

Et see „põlatud ümberjagamine” aga valutumalt läheks, soovitan tervisekulutustele anda nende majanduslikule sisule paremini vastava nime — terviseinvesteeringud. Iga ettevõtja teab, et kapital amortiseerub aja jooksul ning lisaks tuleb investeerida ka uude tehnoloogiasse, muidu pole konkurentsivõimelist toodangut ja selle kasvu loota. (Kulusid tuleb alati kokku hoida, investeeringud aga on ainukene tulevikulootus.) Füüsilise kapitali osas ta seda teebki, kuid inimkapitali mobiilsus ei motiveeri ettevõtjat sinna liialt investeerima ja inimene ise alati ei jaksa — ilmselge turutõrge. Selles suhtes on igati loogiline, et rikkiläinud inimese kui olulise tootmisteguri parandab ära riik — nii tulevast majanduskasvu kui hetke heaolu silmas pidades.