Keegi on midagi võitnud, keegi kaotanud. Olgu inimesed nii tugevad kui tahes, nii head näitlejad kui tahes, oma emotsioone ei varja nad ikka küll.

Usun, et paljudele respublikaanidele tuli üllatusena Mart Laari väga jõuline käitumine, mis seadis respublikaanid ühinemisprotsessis nõrgemasse positsiooni. Keda kellele vaja oli? Res Publicale uut hingamist, mahamängitud edu ja võimaluste tagasivõitmist, uut nägu erakonna etteotsa. Seda lootis Taavi Veskimägi ja tema poolehoidjad. Juhan Parts — või õigemini ikka Ken-Marti Vaher — ei võinud aga ettegi kujutada konkurentsi tekkimist Res Publica sees, ja sellepärast leiti sobiv partner Isamaa ja Mart Laari näol.

Mõneks aja meedia vallutanud enesekindel Jaak Aaviksoo aga ei adunud sisesõjas oleva erakonna nõrkust ja Veskimägi positsioonide lootusetust. Isamaa oli ja on ka praegu tugevamal positsioonil ning viimased arengud näitavad, et nii mõnigi tõsimeelne respublikaan hakkab uusi väljakutseid otsima. Meedia eest kiivalt varjatud võitlus peab hakkama kunagi välja paistma, ja see aeg on nüüd käes.

Mart Laari suur kogemus ja jõulisus hakkab tundma andma. Käivad jutud kokkulepete rikkumisest ja esialgsetest lepetest taganemisest. Hiljutisest demokraatia musternäitest — kaasjuhtimisest — on järele jäänud vaid mälestus. Laar on tegeliku võimu võtnud. Tõnis Lukas on ennast kaasesimehena sisuliselt tagandanud ja teine kaasmees Taavi Veskimägi ei hoia tagasi pettumust toimunu suhtes. Tema osaks on saanud trotsivad hääletused riigikogu saalis — olla lihtsalt kõige ja kõigi vastu. Kui läks trumm, siis mingu ka pulgad.

Silma hakkab paistma Partsi ja Vaheri uue tähetunni saabumine. Laar kogenud poliitikuna ei ole unustanud nende toetust tulistel novembripäevadel ja -öödel ning tunnustusena on vali-kord-tandem hakanud uues valimisnimekirjas aina ülespoole tõusma. Peab tunnustama kahekordse peaministri jõulisust ja sirgeselgsust arusaamises, et mis pole kindlalt juhitud, see laguneb kindlasti. Kuid ta on unustanud ühe pisiasja.

Laari kolmandaks tulekuks valmis?

Kui seda küsida Veskimäe käest, siis on vastus kindlalt ei. Tema lootus seisnes Aaviksoos ja usus uue liiterakonna tekkimisse. Ta külvas seda usku ka paljudesse teistesse respublikaanidesse, kuid kahjuks jääb meil see teadmata, kas Taavil oleks õigus olnud. Uus liit läheb iga päevaga aina rohkem vana „hea” Isamaa nägu. Trotslik negativism, olla vastu lihtsalt vastuolemise pärast, ebaõnnestunud ja kiiruga otsitud juhtlaused valimisteks. Pseudoisamaalisus, mis väljendub ainult Trivimi Velliste kivideavamise haiguses ja arusaamatustes appihüüetes.

Kui Laari kolmanda tulemuse valmisoleku kohta küsida rahva käest, siis on vastus samuti ei. Eestimaa ei ole Laari uueks tulekuks valmis, sest eelmisi aegu mäletatakse hästi. Läbikaalumata otsused, kiirustamised ja rabedad juhtimisvõtted, neid auke lapitakse veel tänagi. Kas Eesti ikka seisab nii kindlatel jalgadel, et me võime Isamaa siia möllama lasta? Seda võiks meist igaüks eneselt küsida.

Kunagine peaminister Juhan Parts on viimasel ajal uut profiili otsides ilmselt peatunud välispoliitikal. Seda reedavad riigikogu saalis esitatud küsimused ja seisukohavõtud. Kui järgida märkide keelt, millele kirjutise alguses vihjasin, siis hakkabki välja kooruma Uue Isamaa uus juhtgrupp. Ei ole vist teab mis suur saladus, et peaministrile järgneb hierarhias välisministri koht. Partsi aktiivsus sellel suunal viitab selgelt oodatavale teisele positsioonile uues Isamaas. Nii et pilt hakkab selginema.

Aga kus on siis Aaviksoo, küsivad kannatamatud lugejad? Kas läks tõesti koos looteveega? Kus on Veskimägi? Kas neil mõlgub peas järjekordse uue erakonna loomine? Või on nad alla andnud?

Ei usu. Küllap hindab Isamaa ja Res Publica Liit hetkel kodurahu tähtsust. Nad saavad aru, et sisetülidega valimistele minna oleks enesetapp. Hea valimistulemus annaks Laarile tublid trumbid, kehvapoolne aga Veskimäele sama kaardipaki uue mängu tarvis. Nii et selle erakonna tulevik on ohvriks toodud riigikogu valimiste altarile. Vaatame, mida näitab 4. märtsi hilisõhtu, valimispäeva viimased minutid. Vaatame, kellele lüüakse hingekella.

Rahvaliit läheb Keskerakonnaga kokku?

Rahvaliidul on ärevad ajad. Iga hommik võib tuua uusi uudiseid. Ei maksa siis suurt imestada, kui mõnel mehel närvid üles ütlevad. Pidasin Villu Reiljanit ikka tasakaalukaks ja karastunud meheks. Sest kui tema stiilis toimetada, siis peab iga minut halvimaks valmis olema.Aga paistab, et ka tema inimvõimetel on piirid. See, et ta Jõgeva- ja Tartumaal konkurente sõimab ja sarjab, seda saab sealkandis iga poe tagant kuulda. Aga parastada H H. Luike teda tabanud rünnakute pärast — peab ikka valu olema, et selle peale tulla. Paistab, et samamoodi nagu Rahvaliit ise, otsib ka tema juht ja õpetaja kõiges halvas süüd tervest maailmast. Vaata peeglisse, sõber.

Vaatleme jälle märkide keelt, mis on poliitikas väga huvitav ja tähendusrikas. Rahvaliidu kongressil oli selgelt staariks Edgar Savisaar. Ta tuli sinna nagu omade sekka — tervitama tulevasi erakonnakaaslasi. Savisaar tuletas Reiljanile meelde, et kui veel päris soojad ilmad olid, siis sai üks paberikene alla kirjutatud. Rahvas ristis selle KeRa lepinguks.

Ei tea, kas Villu sellest enam üldse kuulda tahab, kuid mis Edgari käes see, Edgari oma. Tänane majandusminister on suurte kogemustega mees, kellel informatsiooni laialt käes. Ja sellest ka tema kindlameelne käitumine. Ta ootab revanši Keskerakonna ajaloos toimunud pooldumistele ja suurtele lahkumistele.

Ka Keskerakond ja tema juht ootavad oma Res Publicat. Ja selleks on täna karidele liikuv Rahvaliit. Edgar Savisaar teab väga hästi, et ilma Villu Reiljanita ei ole Rahvaliitu. Sealsed pojad ja tütred jääksid laia ilma peale. Keskerakonnas ei ole aga viimasel ajal midagi arengulist juhtunud, pigem vastupidi, ja sellepärast on neile uut hingamist väga vaja.

Nii et märkide keel Toompeal vihjab kahele päris sarnasele situatsioonile. Kuid ka KeRa puhul saadakse valimiseelsest kodurahust aru, ja ka tema tulevik on ohvriks toodud riigikogu valimiste altarile. Hea valimistulemus Savisaarele oleks roheline tuli mitmele rahvaliitlasele. Kehv tulemus Reiljanile, aga Rahvaliidu lõpp. Vaatame, mida näitab 4. märtsi hilisõhtu, valimispäeva viimased minutid. Vaatame, kellele lüüakse hingekella.

Mis Keskerakonna ja Rahvaliidu ühinemisest kasu oleks? See oleks selginemine. Poliitilise maastiku selginemisest võidab igaüks, kellele ühiskonna elukorraldus korda läheb, kes kodaniku kohust täites valimisurni ees seisab. Kaovad ära hägused piirjooned Rahvaliidu ja Keskerakonna vahel, sest praegu maandub iga Reiljani poolt antud hääl niikuinii Savisaare taskus.

Komeedina tõusnud Res Publica oli sisuliselt ebaõnnestunud Isamaa vennapoeg, kes suutis ära hullutada peaaegu kolmandiku Eestit. Nüüd ollakse rahulikult samas üsas tagasi. Ja seesama kodanik, kes valimisurni ees seisab, teab, et kui ta hääletab Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaadi poolt, annab ta hääle Laarile ja Partsile. Nii lihtne ja selge ongi kõik.