Repliik: Kunst kõngegu katusekambris?

Mõni aeg tagasi avaldatud kultuuritarbimise uuring näitas, et Eestimaa pinnal elav inimene tarbiks kultuuri ehk siis käiks kontserdil, teatris, kinos, näitusel ning tuleks raamatupoest sületäie uudiskirjandusega häämeelega välja, ainult et…. Jääb puudu. Rahast ennekõike.

Mitte igas alevikus ja väikelinnas pole kinonäitamise paika, teatri- või kontserdisaalist kõnelemata. Raamatukogugi, vaeseke, on tihtipeale surutud kuhugi alevivalitsuse laoruumi, interneti ja saiamüügipuhvetiga kahasse.

Kui kusagil poollagunenud kuuri uks irvakile vajub, ollakse muidugi lahked — aga palun, minge ja tehke seal isekeskis kultuuri! Tõestage, kuidas suur kunst saab sündida rahata, kopitavas ja rõskusest lehkavas kambris! Ärge ronige ärklist välja, seal on kunstitegemiseks paslik paik!

Kui mul tuleks millegi eest piketeerida, siis avaldaksin meelt selle nimel, et igaüks, elagu ta siis millises Eesti otsas tahes, saaks endale teatri- või kontserdipiletit lubada. Et väikesed maakultuurimajad ja väikelinnade kultuurikeskused saaksid uue hingamise. Et kinos oleks võimalik käia mõistliku hinnaga, mitte maailma kalleima kinopiletiga. Et ükski teater, kandku ta siis era-või riigiteatri nimetust, ei peaks muretsema enese vee peal hoidmise pärast.

Seisaksin selle eest, et Maarjamaale kerkiksid uued, maailmatasemel akustikaga kontserdisaalid, nii poleks tarvis tippartistide ees sobimatute esinemispaikade pärast silmi maha lüüa. Et muusikat ja tantsu oleks võimalik õppida kohastes, kaasaegsetes hoonetes. Et lõpuks ometi näeks ilmavalgust jätkusuutlik kultuuripoliitika ning mõistetaks, et eesti kultuur väärib vaid parimat.

Vaid loovust väärtustades aitame kaasa Eesti ühiskonna kujunemisele vabade, enesega toime tulevate ja vastutusvõimeliste inimeste koosluseks, mis on harmoonilises tasakaalus ümbritseva keskkonnaga.

Nii et keskenduksime pigem tõsistele asjadele ning jätaks sinnapaika selle poliitilise kivipalli, kus irevil hammastega kaptenid seina veeres ja pisut kehvemat sorti käpiknukud eesliinil.