Servituut on asjaõiguslik kasutusõigus, mis on kinnisasjaga lahutamatult seotud, ei ole sõltuv kinnisasja omaniku isikust ega selle vahetumisest. Servituudi puhul valitseva kinnisasja igakordne omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama (teeniva kinnisasja talumiskohustus) või teeniva kinnisasja omanik on kohustatud valitseva kinnisasja suhtes oma omandiõiguse teostamisel teatud viisil hoiduma.

Servituut tuleb ladinakeelsest sõnast servire (orjama, teenima) ja see tähendab õigust kasutada mingit asja teatud viisil. Servituute on olemas põhimõtteliselt kahte eri liiki. On olemas isiklikud servituudid ja reaalservituudid. Isiklik servituut seatakse konkreetse isiku kasuks ja see tähendab, et ainult sellel isikul on õigus mingit asja kokkulepitud viisil kasutada. Isiklikeks servituutideks on kasutusvaldus ja isiklik kasutusõigus. Nad erinevad teineteisest selle poolest, et kasutusvaldusega võib koormata nii kinnis- kui ka vallasasju ning õigusi. Lisaks annab kasutusvaldus kasutajale õiguse asja vallata ja saada endale ka sellest asjast eraldunud vilju.
Reaalselt on võimalik seada kasutusvaldus näiteks mõne osaühingu osale. Sel juhul on kasutusvaldajal õigus osaleda osaühingu kasumi jaotamisel ja osaühingu lõpetamisel alles jäänud vara jaotamisel. Kasutusvaldaja oma osa müüa ei tohi. Samuti ei või kasutusvaldaja osaleda hääleõigusega osaühingu üldkoosolekutel.
Kasutusvalduse võib seada ka näiteks autole või puutöökojale, sel juhul võib autot või puutöökoda kasutada ja saada sellest kasutamisest tulu, kuid autot ega ettevõtet müüa ei tohi.

Isikliku kasutusõigusõiguse võib seada aga ainult kinnisasjale ja see annab õiguse kasutada kinnisasja konkreetsel isikul ja konkreetsel viisil. Näiteks võib isikliku kasutusõiguse seada elamule ja sel juhul võib õigustatud isik elada selleks määratud elamus koos oma perekonnaliikmetega. Aga ta ei või elamut müüa ega saada selle kasutamisest vilju seda näiteks välja üürides.

Reaalservituut erineb isiklikest servituutidest selle poolest, et see on seatud mitte konkreetse isiku, vaid teatud kinnisasja igakordse omaniku kasuks, ükskõik, kes see omanik parasjagu poleks. Seega kui isiklik servituut lubab vaid kindlal isikul mõnda asja kasutada, siis reaalservituuti võib teostada ka hoopis keegi kolmas, kes selle seadmisel ei osalenud, kuid ta omandab valitseva kinnisasja. Valitsev kinnisasi on see, mille kasuks on servituut seatud, koormatud kinnisasi on aga teeniv kinnisasi.

Kõige lihtsam reaalservituudi näide oleks jalgteeservituut, mis annab ühe kinnisasja igakordsele omanikule õiguse käia ja sõita jalgrattaga üle teise kinnisasja. Samuti oleks reaalservituut — sõiduteeservituut — meie näites Maa2 kuuluva kinnisasja igakordse omaniku õigus sõita üle Maa1 kuuluva maatüki (joonis 3).
Veel on olemas näiteks seinaservituut, mis annab õiguse kinnitada või seada naabri seinale talasid, tugesid või muid ehitise osi. Ja on olemas sademeservituut, mis lubab juhtida maja katuselt vihma- või lumevett naabri kinnisasjale.

Kui teed kruntidele kasutavad mõlema krundi asunikud, on servituut isegi mõistlikum lahendus. Kui maad oleks lõigatud nii nagu näha joonisel 2, siis võib tekkida olukord, kus Maa2 omanik keelab oma tee kasutamise ning Maa1 peab omale eraldi sissesõidutee tegema. Samas on servituudi puhul natuke keeruline maatükkide adresseerimine. Nimelt situatsioonis, mis kajastatud joonisel 3 on Maa1 aadressiks näiteks Tee 18, kuid Maa2 aadressiks pole mitte Tee 20 vaid Tee 18a ja seda põhjusel, et Maa2 ei ole otseselt Teega seotud.

Järgmises maaga seotud osas räägin natuke, millest maa koosneb.