Martin Helme: Ahnus, ihnus, kadedus

Kui palju tunnete teie altruistlikke inimesi? Selliseid, kes annavad, soovimata midagi vastu saada. Ühte? Kahte? Ma mõtlen teie oma tutvusringis, mitte ookeanitagustest uudistest. Eriti palju ainult andjaid inimesi pole, ega ju. Ja see on täiesti loogiline ja mõistlik.

Inimesed, kes ainult annavad, midagi vastu saamata, on üsna kiiresti näljas ja paljad. Ahnus, ihnus ja kadedus on kõigi ellu jääda soovivate inimeste ürgne instinkt hoolitseda oma püsimise eest, see on ellujäämissoovist dikteeritud mõistlik ja ettenägelik käitumine tagada endale eluks vajalikud vahendid. Ürgajal oli see toit või loomanahad, nüüd on see põhimõtteliselt kõikide väärtuste mõõdupuu ja vahetusvääring — raha.

Inimloomus pole alates oma algusest kuigi palju muutunud. Mõelge, millega tegeleb peamiselt Hammurabi seadusesteel. Või millega tegelevad enamik piibli kümnest käsust. Ikka põhiliselt omandisuhetega. Või siis sassi läinud omandisuhete tagajärjel tekkinud tapmiste või tülide õiglase karistamise ja lahendamisega.

Utopistid võivad sellest teha totaka järelduse, et omand on kurjast ja eriti kurjast on eraomand, normaalsed inimesed teevad aga just järelduse — omandi tahtmine, kokku ajamine ja kümne küünega enda poole hoidmine on inimkonna lahutamatu iseloomuomadus, mida siiani pole õnnestunud kellelgi välja juurida. Mitte, et üritatud poleks, ikka on. Reeglina saavad üritajad kurjadest ihnuritest lahti kuklalasuga. Tänapäeva „arenenud” ühiskondades kasutatakse kuklalasu asemel sisuliselt konfiskeerivat maksutaset.

Paruness Thatcher — üks minu kangelannadest — tavatses öelda, et elu tõsiasjad on konservatiivsed. Elu tõsiasi on see, et inimesed tahavad endale paremat elujärge. Oma elujärje parandamiseks peavad nad käituma põhimõtteliselt isekalt. Töövõtja ja tööandja jäävad aegade lõpuni vastandlikule positsioonile, aga küsimus ei ole mitte nende iseloomudes, selles, et kapitalistinäru on siga, vaid enda huvide kaitsmises. Iga tööline, kes võetakse aktsionäride ringi või kes loob omaenda äri, avastab üsna pea, et temagi peab tahes tahtmata üritama anda võimalikult vähe ja saada võimalikult palju, et oma üritust kasumis hoida ja ise ära elada.

Loomulikult, kuna inimesed on mõistusega olendid, siis helgemad neist taipavad, et vahel on pealtnäha isetu andmine igati põhjendatud ja lõppkokkuvõttes nende endi huvides. Vanemad, kes annavad aastaid oma lastele, soovimata midagi vastu saada, valmistavad nii ette endale väärikat vanaduspõlve ja tagavad ühtlasi, et nende elu jätkub järgmiste põlvede näol. Seega ei ole lapsevanemategi isetu hool oma laste eest sugugi isetu. Mis ei tähenda, et see hool ja andmine ei oleks täis armastust.

Samamoodi ei ole isetud need suure kingaga näitlejad või muidu prominendid, kes fotoaparaatide klõpsudes hiigeltšekke vaalade päästmiseks või Aafrika näljahädalistele üle annavad. Nemad saavad vastutasuks oma eluvaldkonnas kuldaväärt kraami — positiivset meediat ja tasuta reklaami. Lisaks saavad nad muidugi osta endale puhast südametunnistust. Laaberdavate elukommetega hoorajäägrid, kes on Hollywoodis tooniandvaks massiks, saavad maailma päästmise tühjatallamisega kinnitada nii endale kui teistele, et nad on tegelikult head inimesed. Lihtsam on kerge vaevaga teenitud rahaga sõprade „heategevuse” miljoniäri käimas hoides maailma päästa, kui püsida üle kahe kuu truu ühele elukaaslasele.

Jutt sellest, et nad tahavad maailmale „tagasi anda” on looritatud kuritegelikku vasakpoolsesse ettekujutusse rikkuse ümberjagamise teel toimuvasse võrdsustamisse — võetakse rikaste Lääne tarbijate taskust ja antakse (näpuotsaga, see mis jahist, Manhattani korterist ja eralennukist üle jääb) neegrite muutmiseks sõltuvaks abist. Siis saab hiljem jälle anda ja end hästi tunda. Kui nad tahaks tagasi anda, võiksid nad alustada sellest, et võtavad kohe alguses vähem. Seda aga ei luba ahnus.

Ahnus dikteerib, et tuleb saada võimalikult palju. Ihnus omakorda, et kõik, mis juba käes, seda enam ära ei anna. Kadedus sunnib inimesi aga mitte jagama oma asju. Ainult tänu ratsionaalsele mõistmisele, et vahel aitab andmine saada isegi rohkem, või et teinekord saab millegi eest, mida ise ei vajata, midagi, mida vajatakse, on inimesed nõus oma asju (või raha) ära andma või jagama.

Inimest tuleks tunnistada tema vigadega ja üritada leida ühiskondlikke mehhanisme, mis pööravad need puudused meie kõigi kasuks. Teadmine, et inimene on ihne, ahne ja kade, annab võimaluse panna ta tööd tegema ja lisaväärtust looma. Teadmine, et ta on nõus pingutama ainult juhul, kui suurem osa tema töö viljadest jääb talle endale, on meile andnud eraomandi puutumatuse ja kapitalistliku majandussüsteemi.

Tõsiasjadega leppivad majandusteadlased ja nende teese järgivad poliitikud on tõestanud, et madalamad maksud ja vähem riigi poolset bürokraatlikku sekkumist teeb kogu ühiskonda kiiremini ja rohkem rikkamaks, kui utoopilised soovid inimese olemust võrdsuse nimel muuta. Ahnus ühest küljest ja ihnus teisest küljest motiveerib inimesi vältima astumast samme, mis võivad talt ära võtta juba saadu, olgu siis trahvide või vara konfiskeerimise näol või isikliku vabaduse kaotamise kaudu.

Need võtted on alati töötanud ja töötavad ka nüüd. Mis ei ole aga kunagi töötanud on ideoloogiad, mis näevad ette, et inimene käitub „üldise hüve” või „parema tuleviku” nimel endale loomuvastaselt. Sotsialism on igas oma vormis aegade lõpuni määratud läbi kukkuma. Inimesed olid nõus nõukogude korra vastu minema, kuna uus kord tõotas paremat isiklikku elujärge. Eestlased läksid Vabadussõtta, kuna said selle eest maad. Prantsuse revolutsioon ja Ameerika Iseseisvussõda puhkesid, sest laiem mass kodanikke soovis võimalust paremaks eluks ning inimesed mõistsid, et vabadus annab selle võimaluse.

Seega — pole mõtet sarjata inimesi, kes on ihned, ahned või kadedad. Parem leidke viis, kuidas nende kõrge motivatsioon hästi ära elada ka teile kasulik võiks olla. Loodetavasti ei topi riik oma nina teie ärisse, et koort riisuda.