Kai Haldre: Kui vanalt on paslik sünnitada

Noored ei viitsi sünnitada! Raha ja mugavus on tähtsam kui lapsed! Emotsionaalsel tasandil on Eestis üha sagedamini väljendatud arvamust, et naised (nagu oleks lastesaamine miskit, mida naised üksi toimetavad) on individualistlikud, tegelevad “vähetähtsate” õpingute ja karjääriga ega mõtle rahva tulevikule. Kas neil väidetel on Eestis alust?

Pigem võiksid need sõnavõtud olla põhjendatud Skandinaavia oludest. Just Põhja-Euroopa naistel on alates 1960ndatest esiklapse sünnitamise iga nihkunud järjest lähemale kolmekümnendale eluaastale. Samal ajajärgul algas majanduslik tõus, iibe langus, vabaabielude võidukäik ning lahutuste arv mitmekordistus. Inimeste ees seisis hulk uusi valikuid ning nad said esmakordselt võimaluse käituda vastavalt oma eelistustele, mitte ühiskondlikule survele.

Eesti Meditsiinilise Sünniregistri andmed seevastu kinnitaavad, et 1992. aastal oli siinse esmassünnitaja keskmine vanus 22.7 aastat ja 1999. aastal 23.7. Seega “vananemine” vaid 1 aasta võrra. Alla 20ste sünnitajate osakaal pole samuti dramaatiliselt vähenenud — 14.6% 1992. aastal ja 10.6% 1999. aastal. Selle trendi poolest sarnaneme pigem arengumaade kui Põhjamaadega.

Emotsioonidel põhinevad järeldused tulenevad ilmselt sellest, millise ühiskonnagrupiga arvaja kokku puutub. Termin “Eesti edukad naisyuppied” on müüt ja ajakirjanduses võimendatud mull, nagu eksisteeriks suur hulk naisi, kes teadlikult last ei soovi, olles pühendunud “millelegi kõrgemale”. Tegelikult on see väide ekslik. Vajadus järeltulija järgi on niivõrd universaalne, et mingil eluperioodil “kõrgemate asjadega” tegelejad igatsevad seda põhimõtteliselt ikkagi.

Perekonnauurijad on toonud välja teatud loogika tänapäevase perekonna arengus, mis käib loomulikult kaasas kogu ühiskonna arenguga. Järjest suuremad võimalused erialaseks eneseteostuseks nii noortel meestel kui naistel pikendavad õpingute ja sotsiaalse küpsemise perioodi. Siit tulenevalt nihkub mõnevõrra edasi ka soov ja võimalus lapsi soetada. Üha suuremaks muutuvad nõudmised elukvaliteedile, millest vaid ühe osa moodustavad lapsed. Laste muretsemine soodsasse kasvukeskkonda väljendab inimese arenenud vastutustunnet.

Tagasihoidlikud muutused eelpool toodud Sünniregistri arvudes sünnitajate vanuse kohta viitavad ilmselt sellele, et ühiskonnaliikmete võimalused on tänases Eestis äärmiselt erinevad. Tegelikult on Eestis siiski palju väga noori, kelle esmane eneseteostus täiskasvanute maailma sukeldumisel on jätkuvalt laste muretsemine.

Kuidas aga suhtuda asjaollu, kui sünnitamise otsus vanemasse ikka nihkub? Nagu elus ikka, pole kumbki äärmus hea — pärast 30-35 eluaastat hakkab naiste viljakus langema ja tõenäoline on, et üha enam vajatakse kallist arstiabi. Samas on ühiskonnale veelgi ebasoodsam, kui lapsevanemateks saab märgatav osa teismelistest (Selle probleemiga maadlevad pidevalt näiteks USA ja Suurbritannia) Enamus uuringuid on jõudnud järeldusele, et puberteetikuna lapsesaamine ei kanna küll endas erilisi terviseriske, küll aga on selle tulemusena noored lapsevanemad vähema haridusega ja vajavad ühiskonna toetust eluga toime tulekuks. Samuti on kaduvväike tõenäosus, et noorte vanemate kooselu kestab õnnelikuna pikki aastaid. Siit tulenevalt on ka nende laste kasvutingimused ja perspektiivid kehvemad.

Tõde on ilmselt kuskil vahepeal. Kõige tähtsam peaks olema, et laps sünnib just siis, kui ta on soovitud. Et noored naised ei peaks valima karjääri ja laste vahel, vaid et on loodud võimalused neid ühendada. Et isad saaksid ilma pingeta anda võrdse panuse laste eest hoolitsemisse. Tugev perekond paneb ju aluse sellele, et ka järgmine põlvkond tahaks palju lapsi saada.

Kai Haldre on Pelgulinna Haigla Sünnitusmaja naistearst, Eesti Pereplaneerimise Liidu tegevdirektor