Peaks olema šokk. Kurb. Aga me vaid vangutame pead ja ütleme — ja-jaa, selles vanuses nad meil lahkuma kipuvadki. Et elu on selline. Eesti meeste elu.

Tervis kuhugi Eesti ühiskonna murranguaastate keerdude vahele kadunud, stress enda ja perekonna vee peal püsimisest laes ja süda….mis ei pea enam sellele pingele vastu.

Juuni lõpp tõi sedasorti musta statistikat piisavalt. Korrakem nimed ja vanused üle: Priit Kolbre — 50. Robert Lepikson — 54. Need on mehed parimais aastates, oma elutee keskel. Vähemalt peaksid olema, võttes arvesse naiste keskmist eluiga, mis küündib kõvasti ülespoole.

Kas hakkab juba jube?

Kirjutan neid ridu sügava kurbusega. Mitte ainult selle pärast, et ka mina tundsin põgusalt Robert Lepiksoni, vaid ma mõtlen mehe peale, kel selja taga juba kaks infarkti ja kelle silmadega ma maailma vaatan. Olen õnnelik, et saan talle veel vastu vaadata.

Ma mäletan, kuidas Lepikson viis peale iga Posti (ilmus kunagi tema ja Hans H. eestvedamisel selline kobruleht) pikemale veninud koosistumist oma endise rallikaaslase tütre turvaliselt koju — vana kooli mehe asi, tänavad olid tollal, aastal 1993 ka märksa ohtlikumad.

Lepikson ütles alati, et tervita oma isa ja soovi tervist. Tervist, naljakas.. Oleks siis vahest teadnud, et tervist läheb nii tal kui ka tervitataval juba veidi rohkem kui 10 aasta pärast hädasti vaja.

Vahest siis oleks osanud ette aimata, valmistuda, suunata? Kas me oskasime siis aimata, et kiirrong Elu Eesti Moodi suhiseb heal juhul Infarkti teivasjaamas rööbastelt, aga märka tõenäolisem on varajane saabumine lõppjaama nimega Morg?

Juba peale oma isa esimest infarkti sain ma väga valusalt omal nahal aru, kui õrn on tegelikult meie meeste ja isade tervis. Ja et see pole vaid külm haigekassa statistikaloetelu ega nutukas SL Õhtulehes, ei, see on külm fakt, mida on üsna raske alla neelata, kui see juhtub sinuga.

Kõik tunnevad aiva infarktiohvritele kaasa. Mina olin alul tükk aega üsna tige. Viha andis end aeg-ajalt märku, kui ma taas kuulsin, kuidas mõni mees end surmasuhu töötas.

Näited pole kaugelt vaja otsida — endine siseminister Margus Leivo, kel selja taga mitu infarkti. Kui ma lugesin, et ka uuel ja noorel siseminister Kalle Laanetil on südamega asjad korrast ära, olin üsna raevus.

Miks on nii, et meie perede tugisambad kaovad poole elu pealt, jättes naised meesteta ja lapsed isata. Miks ei oska meie mehed end piisavalt hästi hoida, et olla oma naistele ka pensionipäevil toeks ja näha üheskoos oma lapselapsi suureks sirgumas, ah?

Kas siis on nii raske aegsasti taldrik rasvade asemel tervislikuga täita, tuba kah tubakavabaks teha ning hakata jala käima ja vett jooma? Ning mis kõige tähtsam — kas on siis tõega nii raske endale selgeks teha, et lõppkokkuvõttes on elus surmtähtis vaid perekond, aga mitte mingil juhul amet?

Aga siis see juhtus minu perekonnaga jälle. Mu viha ehmatas end kaameks ja kadus. Alles on vaid palve. Palun, jumal, hoia meie isasid. Ja aita meil neid hoida. Selgitada. Toetada…

Tahame või mitte, tahavad NAD või mitte, aga nad vajavad meie tuge. Sest nagu ütles mu isa raviarst mulle: “minu lootus on teie, tema perekonna peal. Ta saab küll vaid ise oma tervist hoida, aga teie abi selle juures on hindamatu.”